Ich habe Heimweh, so ein Heimweh... (mul on koduigatsus, nii koduigatsus...)

Hetkelise prognoosi kohaselt, saan ma sellega hakkama. Millega? Oma esimese postitusega juuni kuus. H6issa kauboi, jipi-jipji-jeee-eeee!
Kurvastan koheselt k6iki neid loodavad nüüd siit mingisugust suuremat sorti, pikale venivat lühikokkuv6tet lugeda. Mida ei ole, seda ei tule. See-eest tuleb midagi veel mahlakamat. :D

13. - 14. mai:
Käisin Annal külas.


Anna perega s6itsime Gmundenisse...


... ja keiser Franz Joseph'i villasse.


15. mai:
Kaua oodatud ja närveeritud Kuldpulm ehk palju suguv6sa ja süüa.


Ja keegi käis klubitamas.


17. mai:
Kuna k6ik teised olid keelenädalal Itaalias v6i Prantsusmaal, läksime ema ja Mareikega veeparki ning ligunesime seal kohe poole neljast poole kümneni välja. Ja nagu minule juba kombekohane ei saanud ma sealtki sinikata tulema.


25. mai:
V6tsime kätte ja tshuhh-tsuhhitasime s6pradega ÖBB saatel Linzi. V6i noh, kes tshuhh-tshuhhitas, kes magas sisse ja sai autobahnil kimada. Pummeldasime poodides ringi ja käisime jooksvat sushit söömas. Lecker! :)


29. mai, 31. mai ja 3. juuni:
Arendasin oma karjääri vanemate ettevalmistuspäeval, vahetus6pilaste valimispäeval ja vahetuspere külastusel.


5. juuni:
Käisin Teresa viimast mängu vaatamas.


8. juuni:
Käisime ema ja Michiga Vogelgesangklamm'is. Piltidel ei tule selle koha t6eline ilu nii esile, seda peab oma silmaga nägema.


10. juuni:
Mu klass on lihtsalt ülem6istuse ägeee!!! Meil oli Austria pärane kokkamine. Ja k6ige lahedam selle juures oli see, et poisid olid nii hingega asja kallal ja aktsioonis. Tüdrukud ka muidugi. :)


6htul käisime Linzis Othellot vaatamas. Ja pool teatrisaali täit inimesi, kes kohale viitsisid ennast vedada pidi peaaegu kuumarabandusse surema.


12. juuni:
S6itisme Grieskirchen'isse Conny flöödi v6istlust vaatamas.


13. juuni:
Käisime perega Sommerrodlbahniga s6itmas. SEE OLI NII LAHE!


Ja ma saingi hakkama! H6issa kauboi jipi-jipi-jeee-eee vol. 2!

PS! K6ik kellel süda saapasäärde kukkus mu blogi pealkirja lugedes, siis v6ite südame jälle ilusti südame saapasäärest 6igele kohale tagasi lasta. Pealkirja puhul on tegu lihtsalt sellise saksa bändi nagu Madsen tutvustamisega. :)

PS2! Emme ja issi, ma olen teile niiiiiiiii tänulik vahetusaasta eest! Veelkoord hästi hästi suur AITÄH! Musid ja kallid, varsti näeme! :)

PS3! Ei ole paremat organisatsiooni kui YFU!

2 sammu edasi, 1 tagasi

Ma alustan kohe hästi kaugelt, et te ikka m6istaksite, et mul on Austrias elu tekkinud. Ütlen kohe ära, et mul kavas teha lühikokkuv6te, aga pange end valmis, sest teada värk, milliseks minu lühikokkuv6tted venivad. Selgituseks nii palju, et 2 sammu edasi tähistab hetkel olevat k6ige paremat osa vahetusaastast ja 1 samm tagasi, aga neid hüvastijätte.
22. - 24. aprill: 2 sammu edasi, 1 tagasi. YFU Re-entry seminar Burg Altpernsteinis. Seminar iseenesest oli super nagu k6ik YFU üritused, aga lihtsalt need paganama äras6idu ja hüvastijätu teemad ei sobi mulle teps mitte, need muutsid meeleolu kuidagi kurvaks. Viimasel öösel oli meil plaan mitte magada, sest tegu oli ikkagi VIIMASE 6htuga, nojah l6ppkokkuv6ttes läks see plaan vett vedama, aga ainult natuke, sest enamus meist magas siiski 2 tundi, mina kaasa arvatud. Alguses, kui ma selle seminarikutse sain, siis ma m6tlesin küll, et mis Austria YFU'l viga on, et miks see seminar nii vara on vaja teha, aga tagantjärele m6eldes on see ikka ülimalt hea variant, et sellisel ajal, sest mul on siiski veel 2 kuud, et teha k6ike ja käia igal pool. Oleks seminar juunis (nagu varem oli), siis oleks olukord nutusem, vähemalt minu puhul. Lisaks sellele, et ma seminaril avastasin, et ma peaaegu 6ieti midagi Austrias teinud pole, avastasin ma ka selle, et siiani pole mu elus ükski aasta NII KIIRESTI möödunud, kuidagi hirmutav. Hüvastijätu ajal ma poetasin m6ned pisarad, aga ma näitasin neid ainult Margitile. Kuigi vahetusaasta on mind muutnud ja just tugevamaks muutnud (naljalt enam iga asja peale nutma ei hakka), siis ma arvan, et nendele hüvastijättudele ma vastu ei pea.
Imelik on see, et pärast seda seminari on mu elurütm kuidagi eriti kiireks läinud ja t6esti on peaaegu koguaeg midagi teha. Pole enam sellist rahulikku susside lohistamist kodus. Kool on ka kuidagi palju aegan6udvamaks muutunud, igasugused testid ja kodutööd ja muu kraam. Aga samas pole kool eriti mu lemmikteema hetkel, sest mind ajab jumala närvi, et üksk6ik kui palju ma ka ei 6pi, siis testid mul ei 6nnestu. Rahulikult jätan ma teile ette lugemata, mis koolitöid ma teinud olen. Aga samas, kui k6ik see 6ppimisevärk k6rvale jätta, siis on kool vinge. Ausalt, mul on niimoodi vedanud nendega. :) Raske saab olema lahkuda. Ja eriti n6me on veel see, et ma pean nendega juba 18. juunil hüvasti jätma, sest 7. klassidel on 3 nädalat enne kooli l6ppu 2 nädalane Compassioni projekt, kus k6ik lähevad kuhugi lasteaeda v6i kooli v6i haiglasse v6i vanadekodusse vabatahtlikku tööd tegema. Kindlasti paljusid näen ma veel enne oma lahkumist, aga ma arvan, et mitte k6iki, sest kuigi k6ik on ülilahedad ja ma saan k6igiga läbi, siis ometi on nii, et k6igiga ei suhtle ma nii palju ja tihedalt.
25. aprill: 2 sammu edasi. Käisin Magdaga vaatamas meie kooli orkestri ja koori The Who rokkooperit "Tommy". Kes seda näinud pole, ei suuda ka endale ette kujutada kui v6imas see on. Mul jätkub ainult üliv6rdes positiivseid s6nu selle kohta. Nende kohta ei saa kuidagi öelda, et tegu on kooli koori ja orkestriga, nad on professionaalid. Nagu ma pausi ajal ja pärast etendust s6pradele ja nendele kes seal osalesid ütlesin, siis ma ei oska nii hästi saksa keelt, et väljendada kui eufoorias ma olen.
29. aprill: 1 samm tagasi. Viimane v6rkpalli trenn. Ma polnud vahepeal 5 nädalat (vaheaeg, haigus, YFU seminar). Ja kui ma r66mustasin selle üle, et ma saan taas üle pika aja annuse oma neljapäevasest r66must, siis ütleb Dani, et seekord on viimane kord. Viimase korra puhul oli meil selline omamoodi "turniir". Kes jäi viimasele kohale? Trummip6rin... Üllatus, üllatus, mina. :D Mul on tegelikult nii savi, et ma k6ige kobam seal olin, aga samas 6ppisin ma seal nii palju ja igakord sain sellise energia- ja 6nnelaksu ka kätte. Kui ma koolist rongijaama vantsisin, siis ausalt mul pidi pisar silma tulema, sest jälle oli mingi tükike minust kadunud ja ma ausalt m6tlesin, et kas järele jäänud 2 kuud ongi sellised hüvastijätulised. Sellisel juhul: aitäh, aga ei aitäh.
30. aprill: 2 sammu edasi. Ma nägin oma elu esimest Maibaumi ja selle püstitamist. Maibaum on selline hästi k6rge okaspuu, mis on oksadest ja koorest puhtaks tehtud, latva on natuke puu tippu jäetud ja siis on kuidagi ära ehitud. Wartbergi Maibaum on valgustusega. ^^ Ja nagu Alexi s6branna, kes on Wartbergi Bürgermeister'i (ma ei tea, kas see on 6ieti kirjutatud ja ma ei tea eesti keelset tähendust) tütar, ütles, siis Wartberg on väga uhke oma valgustusega Maibaumi üle. Kusjuures Wartbergi Maibaum on ilusam kui Schlierbachi oma. Schlierbachi Maibaumil ripuvad mingid nukud, mis näevad kohati välja nagu ülespootud inimesed, nii et aus6na ei ole ilus.
21.30 s6itsin eelviimase rongiga Kirchdorfi, saime s6pradega kokku ja ma tutvusin esimest korda Kirchdorfi ööeluga. Alguses istusime tükk aega Tartuffelis, j6ime, ajasime juttu ja osad s6id kartuleid. :D Hiljem üritasime sisse saada ööklubisse, kuhu v6ib tegelikult alates 18. eluaastast sisse saada. Osadel 6nnestus, osadel mitte. Need, kes sisse said kutsusime välja tagasi ja siis arutasime tükk aega, et mis edasi teeme. Hakkasime bensuka poole minema. J6udsime kohale täpselt sulgemise ajaks ja seega ei lastud meil enam midagi osta. Läksime tagasi Tartuffelisse, m6ne aja pärast läksid osad jälle uuesti proovima klubisse saada. Mina mitte, ma ei viitsinud enam. M6ned jäid veel Tartuffelisse. Kella 3 ajal j6udsin koju.
1. mai: 2 sammu edasi. Alex pidi Windischgarstenisse s6itma, ühte potensiaalset vahetuspere otsima, sest Jose Colombiast vahetas pere. Alex kutsus mind ka kaasa. Kindel värk, et läksin. Armas pere, ilusas kohas. Minu jaoks oli jube p6nev näha, kuidas see pere otsimise värk käib. Nagu Alex ütles, siis tegu polnud päris tavalise juhusega ja et muidu need asjad käivad natuke teistmoodi, aga kuna see pere Jose'd juba teadis ja peretütar on Jose s6branna, siis oli asi lihtsam ja osad formaalsused jäid ära. Tagasiteel näitas Alex mulle ühte benjihüppe kohta ja kui mina vaimustusest 6hkasin, naeris ta ja ütles, et unusta ära, sa oled vahetus6pilane ja sulle on keelatud.
2. mai: 2 sammu edasi. S6itsime terve perega ema vanemate juurde nii öelda lihav6tteid tähistama. Miks alles nüüd? Sest lihav6tete ajal olid Benti vanemad neil külas ja vanaema s6itis kohe pärast lihav6tteid Andaluusiasse. Tegelikult polnud sellel l6unasöögil lihav6tetega midagi pistmist. Pärast l6unasööki s6itsime ema, Alexi ja Flaviaga Grünau loodusparki. Nii lahe oli. Ema ja Alex naersid, et tänu sellele loomapargile tean ma nüüd neid loomi ka, kes Eestis elavad, sest ma käisin koguaeg seal ringi, vaatasin neid kaarte erinevate loomade juures ja ütlesin: "Oh, dass haben wir in Estland auch." Pärast loodusparki läksin ma vanaisa ja isaga metsa, nad läksid puid välja valima ja siis ma küsisin, et kas ma v6in ka m6nikord kaasa minna, kui nad metsa lähevad. Mina iseenesest ei pidanud seda korda silmas, aga mis siis, tore oli ikkagi. Imelik m6elda, et ma t6esti nautisin seda, et ma metsas olin.
3. mai: 2 sammu edasi. Tänu sellele, et teisipäev oli vaba päev, siis oli ka esmaspäev vaba päev. S6brannad tulid mulle külla. Natuke aega olime kodus ja siis läksime halvale ilmale vaatamata piknikule. Naljakas oli see, et kui me piknikukoha poole jalutasime, siis nad küsisid, kuule kas su vanemad on nii karmid. Mina vaatasin lolli näoga neile otsa ja ei saanud muffigi aru, siis nad seletasid, et no nad parandavad iga vea, mis sa saksa keeles teed. Pärast rääkisin seda emale ka, mille peale ta naeris ja järgmisel päeval küsis kohkunult, kas ma olen sinuga su saksa keele pärast liiga karm, ma naersin ja ütlesin, et ei.
7. mai: Ei mingeid samme. Käisime 7. klassidega Hartheimi lossis, kus oli Teise maailmas6ja ajal üks neist massim6rva gaasikambritest, kus saadeti "dushi alla" erinevate psüühiliste haiguste v6i puuetega inimesed. Iseenesest oli huvitav näha ja kuulata, aga samal ajal tekkis minus selline tülgastuse ja jäleduse tunne, et kuidas saab midagi nii rämedat ja j6ledat korda saata.
7. - 9. mai: 2 sammu edasi. VIIN! Reedel kui ma Viini Westbahnhofis rongi pealt maha astusin, siis ma nägin niiiiiiii palju inimesi. Mu esimene m6te oli, et ma olen maalt ja hobusega. Kuigi ma olen oma siinse maaeluga harjunud ja ma olen sellega väga rahul (kui m6ned transpordi keerukused välja arvata), siis ma olen ikkagi linnainimene ja päälinnas olla oli midagi nii lahedat. Oma U-Bahni (metroo) plaan näpus hakkasin ma siin Alexi ja Benti juurde minema. Eks ma natuke olin pabinas küll, sest kuigi mul olid täpsed juhised ja k6ik numbrid, kuhu probleemide korral helistada, siis ma olin ikkagi esimest korda üksinda Viinis. Reedel olin ma nii väsinud, et ma ei läinud kuhugi kondama, olime Benti ja Flaviaga kolmekesi kodus, sest Alex oli seminaril. Kui ta 6htul tuli, siis ta andis mulle Viini plaani ja soovtias m6ningaid kohti, mida vaatama v6iks minna.
Laupäeva päevane plaan oli järgmine: Margiti Viini tulekuni üksinda paaris kohas käia ja siis Margitiga ringi kolada. Kas plaan 6nnestus? EI! Margit jättis mobiili koju ja me ei olnud Südtiroler Platz'is kindlat kohta kokku leppinud, et kus kokku saada, mis tähendas seda, et mina jooksin 2, 5 tundi Südtiroler Platz'is U-bahni peatuste, trammipeatuste ja rongipeatuste vahet ringi ja Margit oli Südbahnhofis samal ajal. Ma rohkem detailidesse ei lasku, et kuidas me üksteist leidsime v6i mis me veel teha j6udsime. Nii palju v6in öelda, et Schloss Schönbrunni, Karlsplatzi ja karlskirchet ja minigt kohta nägin ma veel. K6ik muu jäi seekord nägemata. Aga ühekorra pean ma veel Viini s6itma, sest tänu YFU sünnipäevale ei olnud meil Alexi ja Bentiga aega mu j6ulukinki realiseerida ehk Viini vaaterattaga s6itma minna.
6htul oli YFU sünnipäevapidu ja enne seda oli ajalooline moment, nimelt käisin ma YFU Austria büroos. Päris palju inimesi oli sünnipäevale kohale tulnud, umbes 40. K6ik oli kuidagi hästi lihtsalt lahendatud, aga samas nii armsalt. Seintel rippusid erinevate riikide lipud, k6ikide lippude juures olid kaardikesed piltide ja nimede ja vahetusaasta ajaga, nende kohta kes on Austrias olnud ja kes on Austriast käinud. ELAGU EESTI, sest just sellest riigist on k6ike rohkem v6pe Austrias käinud. Ja kokkuv6tvalt peo ja meeleolu kohta: "Ain't no other commuun like YFU commuun."
Pühapäeval s6itsime koju tagasi, aga enne seda s6itsime minu r66muks ühe mäe otsa, kust avaneb vaade tervele Viinile. JEEIII!
Täna on kolmapäev ja ma alustan oma 2 nädalase puhkuse nautimist, sest erinevalt Eestist on Austrias juba nädalavahetus. Täna on vaba päev ja sellepärast on homme ka vaba päev. Järgmine nädal on Sprachwoche, 7. klassid on Prantsusmaal v6i Itaalias, mina lähen 6. A klassi, mis tähendab seda, et terve nädal pole pikki koolipäevi ja midagi ei pea 6ppima. Pärast järgmist nädalat tuleb jälle piiiik nädalavahetus, sest esmaspäev on vaba päev ja sellepärast on teisipäev ka vaba. OH JOY! (siinkohal tervitaks Henrit Saksamaal, aitäh sellise geniaalse s6napaarieest)
Lühidalt kirjutan veel, et mis see nädalavahetus siis mind ees ootab.
13. - 14. mai: 2 sammu edasi. Ma lähen Annale külla, jään tema juurde ööseks ja homme näitab ta mulle Gmundenit.
15. mai: 2 sammu edasi. Ema vanemate Goldene Hochzeit (ehk kuldpulm), mille pärast käib hetkel selline tsirkus ja vanaema ei j6ua enam ära oodata, millal see juba l6puks möödas on ning soovitab oma s6brannale, kellel ka varsti kuldpulm tulemas, et minge selle raha eest parem kuhugi spasse l66gastuma ja ärge tähistage. :D 6htul on pidusse minek.
16. mai: Ei mingeid samme. 80% t6enäosus, et ma magan l6uad laiali, sest ma olen üksi kodus.
Ärge kaotage lootust kord uusi pilte näha, ma ausalt tegelen selle kallal.
Hetkel sajab vihma, kogu mu ilus suvine ilm on kadunud, kuidagi kodune tunne v6i mis. :)

Vienna, here I come!

15.38 läheb rong. Tänasest pühapäevani olen ma Viinis. Homme on YFU Austria 5. sünnipäev ehk PARTY! Palju 6nne YFU Austria! :)

Kuna korralikku blogipostitust ei ole hetkel tulemas, siis jätan teile lahendamiseks nädalamüsteerium: "Kuhu ma oma tossupaelad panin, et ma neid enam üles ei leia?" Lahendusi v6ite kommentaaridesse pakkuda. ;)

If I go crazy then will you still call me Superman?

Trummip6rina saatel läheb nädalalaulu auhind üle 3 Doors Down'ile loo Kryptonite eest. Isegi vikatimees 6lal istumas ja haige olles pani just see lugu mu jala tatsuma.
Aprilli esimene postitus. Ausalt öeldes oli mul t6sine plaan aprill blogiga üle lasta. Aga miski v6i keski koputas südametunnistusele, sest kasv6i kord kuus tuleb teha r66mu k6igile, kes viitsivad oma arvutites internetileheküljeks sensatsioon.blogspot.com toksida lootuses, et sinna midagi uut ilmunud on.
Mis on minu elukeses vahepeal p6nevat toimunud? Hmm, let me think - mitte midagi!
No tegelikult natuke ikka on. Näiteks olen ma Austria lihav6tteid näinud ja seejuures j6udnud järeldusele, et lihav6tted kodus on paremad, natuke koolis käinud ja haige olnud. Seda viimast olen ma k6ige rohkem teinud. Alustagem lihav6tetest. Ega see siin mingi naljavärk pole. Ettevalmistustega alustatakse nädalake varem, liha keetmisega, neljapäeval enne lihav6tteid värvisime (ehk mina värvisin üksinda) juba munad ära. Laupäeva 6htul lähevad k6ik oma lihav6tte toidumoonaga kirikusse, pärast kirikut tullakse uuesti koju ja hakatakse sööma. Ja kui missa algab kell 8, siis kohale tuleb vähemalt kella 7ks minna, mitte nagu meie poole 8ks, sest muidu lihtviisiliselt ei ole kohta kus istuda. Meil siiski joppas, k6ige viimasemas reas saime k6ige viimasemad istekohad. Koos niisama istumisega olime kirikus 2 tundi. Ehk nüüd on k6igil v6imalus rakendada matemaatikas 6pitut ja arvutada, mis kell me 6htul s6ime. Unglaublich! Pühapäeval tulid Benti vanemad, kes lihav6tete ajal olid Austrias visiidil, meile l6unat sööma. Menüüs oli Viini shnitsel, riis ja kartul. Seda menüüd s6ime me veel järgmised 2 päeva, sest liiga usinalt sai kokatud. Siinkohal mainiks, et on ikka jube lahe olla YFU - peres v6p, sest kui paljudel on v6imalust süüa lihav6tte pühapäeval yfu direktori vanematega l6unat. Enne sööma hakkamist tuli veel aiast lihav6tteüllatusi otsida. Viimane hapupiimane oli mina muidugi. Kahel lihtsal p6hjusel: 1) ma tegin teistest pilte (p6hiliselt siiski Falviast, teised jäid niisama peale) 2) see aed on lahmakas. Poole 2ks pidime isa vanemate juurde minema, aga kuna me oleme 1 autoga miinustes, siis pidi keegi jala minema, läksin Alexi, Benti ja Flaviaga jala, sest minu eesmärgiks oli v6imalikult palju aega kulutada kohale j6udmiseks. Olgem ausad, ma ei läinud sinna lihav6ttepidustusele just r66muga, sest j6ulupidustustest ei olnud mul küll eriti häid mälestusi. Siiski pean tunnistama seekord oli isegi päris tore, arvatavasti tuleneb see sellest, et ma nägin 30 sugulast juba teist korda ja saksa keel on parem kui j6ulude ajal. Isegi vanavanemad olid seekord s6bralikumad ja vanaisaga rääkisime pikalt ja laialt Eestist ja Tallinna vanalinnast. Minu jaoks on täiesti uskumatu, et peaaegu terve mu siinne pere (ema, isa, ema ema, isa vanemad) on Eestis käinud, samas kui mu klass on nagu kamp lauajalgu mis puudutab teemat Eesti. Pärast lihav6tteid on nüüd kindel värk, et ma veeren Eestisse tagasi mitte ei s6ida bussiga nagu teised. Siinkohal p6hjenduseks väike nimekiri k6igest sellest mis ma aiast leidsin ja mis mulle adreseeritud oli: 1 pakk kummikomme, 1 pakk nätsukomme, 2 tahvlit shokolaadi, 1 pakk raffaellosid, 1 shokolaadist jänes, 3 shokolaadibatooni + lugematul hulgal komme ja muid väikseid shokolaade + taignast pärg (ma ei oska sellele t6esti eesti keelset nimetust anda).
1 päeva käisin koolis pärast vaheaega ja jäin haigeks. JÄLLE! Ausalt, kui Tiina Vendik seda kuuleks kui palju ma vahetusaasta jooksul haige olen olnud, siis ta kukuks jala pealt pikali. Neljapäevast teisipäevani olin kodus. Reedel käisime emaga arstist naabrimehe juures. Saime m6lemad antibiootikumikuuri + muid ravimeid. Ja ega ma ainus meie perest polnud, kes haige oli, minule lisandus veel Flavia, ema ja Conny ka natuke. Haigena olles lugesin pooleli oleva raamatu läbi "Für immer vielleicht". Pühapäevast hakkasime emaga dvd'sid vaatama. Ma ei tea kui palju me neid kokku vaatasime, aga fakt on see, et teisipäeval sai 4 filmi vaadatud. Siinkohal läheb parima filmi auhind üle filmile "Wer früher stirbt ist länger tot". Nii nii nii hea film! Täiesti l6pp kui naljakas. See on midagi, mida ma tahaksin ilmtingimata Eestisse kaasa osta. Ja mul on täitsa üksk6ik kui keegi Eestis muffigi aru ei saa. See film on lihtsalt nii hea, et ma pidin seda m6ne päeva pärast uuesti vaatama. Ja soundtrack on ka tasemel. Siinkohal ülekutse sakslastele: "Ilmtingimata vaadake seda!" Ma katsun nüüd maha rahuneda.
Kolmapäeval läksin kooli! JESS! Nii hea oli. Ausalt, kui ma oleks ühe päeva veel kodus olnud, siis ma oleks lihtviisiliselt hulluks läinud. Kolmapäeval sadas vihma ja kojuj6udes olid mul juuksed läbimärjad. Sain emalt natuke 6iendada. Ta küsis, et miks mul juuksed märjad on, ma ütlesin, et mul polnud kapuutsi, ta küsis, et miks ma vihmavarju ei kasutanud, ma ütlesin, et mul pole vihmavarju, ta ütles, et allkorrusel jalan6ude ruumis on kümme vihmavarju, miks ma ei v6tnud sealt ühte ja saatis mu juukseid föönitama. Ema käis kolmapäeval uuesti arsti juures, naabrimees olla suured silmad teinud, kui kuulis, et ma JUBA (pärast 6 päeva) kooli läksin. Esmaspäeval peame tema juurde uuesti kontrolli minema. Mulle ei meeldi ju arsti juures käia.
Koolis on ikka ülichill olla. Mulle nii meeldib. Reedel oli keemia test. HAHAHAHAHA! Ühele küsimusele oskasin vastata. P6hiline probleem seisneb selles, et ma ei saa küsimustele pihta, no tunnistan ausalt, natuke oli ka v6v'i (vähese 6ppimise viga) asjasse segatud. Aru saamisega oli see jama, et ma saan p6him6tselt küsimusele pihta, siis on mingi üks tropp s6na millest ma aru ei saa ja siis ongi kogu küsimusega lugu nutune. Ja sama pull iga küsimusega. Lehe allosas oli see koht kus, 6petaja t6mbab ringi su punktidele ja hindele ringi ümber. Ma m6tlesin, et vähendaks 6petaja vaeva ja t6mbaks ise nicht genügend'ile (mitte rahuldav) ringi ümber, aga siis m6tlesin ümber, sest ma ei saa ju 6petajalt kogu r66mu ka ära v6tta. Et te nüüd ei arvaks, et ma täiesti lumelabidas keemias olen, siis eelmise LZK's (tunnikontroll vms) sain ma 6st punktist 5. Tuleb välja, et praktikas olen ma tugevam kui teoorias, HAHAHA.
Nüüd v6ite oma minu välja naermisest tingitud pisarad kuivatada ja t6eliselt mulle kaasa tundma hakata. Tänu sellele, et ma haige olin ja tänu sellele, et mul endiselt see tropp köha on, on ema minu jaoks k6ik l6bustused keelanud - ma ei tohi jäätist süüa, ma ei tohi joogi sisse jääkuubikuid klotisda, ma ei tohi tiiki ujuma minna, ma ei tohi päevitusriietes päikese käes olla.
Selleks, et see blogipostitus nüüd natuke r66msamates toonides l6petada, siis ema ütles, et kui me m6lemad jälle täitsa terved, siis me lähme Strumbergerisse ja lubame endale suured jäätised ja siis on elu jälle lill! JEIII! :)

I don't want to be anything other than me...

... jube hea lugu on.
Teate ma tahaks teile nii väga kirjutada Wartbergi teatrist, Salzburgist, Linzist, peost ja üleüldse eelmisest nädalavahetusest, aga aega nagu 6ieti pole. Tänane 6htu kuulub jalgrattaga s6itmisele, v6rkpallile ja saksa keele esseele teemal "Ordnung". Viimase koha pealt on aju villis juba. Homme v6tab aja arvatavasti Schlierbachi teater, kuigi ma pole veel 100% kindel, kas ma sinna lähen. Transpordi probleemid. Laupäeval tulevad v6ib-olla s6psud külla. Ehk pühapäeval siis, aga eks näis.
Koolis vaatasin ühte Chara poolt novembris saadetud powerpointi asja. Natuke kurvaks (ma ei tea kas see just see 6ige väljendus on) muutusin, sest selles oli just k6ik see, mille pärast ma üleüldse Kreekasse minna tahtsin ja kahju lihtsalt, et ma sellest ilma jäin. Samas, kui ma vahetevahel pisiasjade üle järele m6tlen, mis mulle enne vahetusaastat nö "märku andsid", j6uan ma järeldusele, et saatuse poolt polnud mulle järelikult Kreeka määratud.
Ilm on imeline. Päike paistab ja termomeeter näitab praegusel hetkel +14,9 kraadi. See valge jälkus, mis meid pärast eelmist kevadelainet tabas on nüüd jälle läinud, loodetavasti järgmise talveni. Ja koolist tulin ma koju lühikeste varrukate väel, hetkekski külma tundmata. Sellise ilusa ilmaga lööb välja austrialase ja eestlase erinevus. Külmaga vinguvad m6lemad, et külm on, aga tänase ilmaga kannatab m6ni austrialane külma, eestlasel on lai naeratus näol ja r66mustab suve üle.
Teisipäeval l6ikasin juuksed lühikeseks ja nüüd on kohe nii hea olla. Punupats on lühem, aga ilusam ja paksem.
Üleüldse olen ma siin kuidagi nii 6nnelik!
Saadan päikest ja r66mu k6igile! :)

PS! Täna 5 kuud tagasi maandusin ma Austrian Airlines'i lennukiga Viinis.

L6petuseks küsimus, mille vastust teavad arvatavasti k6ik vahetus6pilased juba ammu.
Mida oskab vahetus6pilane k6ige paremini teha?

ESIMEST KORDA!

Täna viskas esimest korda t6eliselt kopa ette see väikses (maa)kohas elamine. Sest kui voolu pole, SIIS RONG EI S6IDA. Ja kui autoga s6ita ei tohi, siis pole just palju transpordivahendeid mille vahel valida.
Alustame päeva sellega, et rong jääb 25-30 minutit hiljaks. Iseenesest ma ju suudan oodata seda rongi nii kaua, aga sel juhul pean ma ka jalgsi rongijaamast kooli minema. Ausalt, mul pole midagi k6ndimise vastu, aga asi on lihtsalt selles, et enamus kooliteest läheb ülesmäge ja viimane l6pp on 86° nurga all. Kui ma siis l6puks kooli j6uan, olen ma üleni higine ja näen välja nagu oleks otse saunatamise MM-ilt tulnud. Ja see on r6ve nii minu kui ka klassikaaslaste suhtes. Kui see teil olemise kuidagi paremaks teeb, siis v6ite m6elda must, et on alles esteedinärakas. No täna hommikul läks 6nneks, emal polnud autot vaja ja seega andis selle 6ele.
Nüüd on möödas need ajad, kus ma koolist tulles 3 korda tee peal jää pärast käna panen. Nüüd on käes need ajad, kus ma libeduse t6kestamiseks tonnide viisi teele valatud kivikeste pärast libastun. J6uan rongijaama, v6tan istet, kaevan kotist pooleli oleva raamatu välja ja hakkan lugema (jah, mina LOEN raamatut). Seda r66mu jagub mulle ainult 3 minutiks. Öeldakse mikrofoni, et rong jääb hiljaks, aga ei öelda kui palju. Kuulsin veel kuidas üks mees ühele naisele ütles, et näete ei tule siin mingit rongi. No m6tlesin, et ootan siis. Vaatasin kella 13.55. M6tlesin, et üritaks 6ige turbokiirusel üles Schlierbachi tagasi j6uda. Läksin. Rongijaama bussipeatuses seisis meeletu hulk rahvast, k6ik need kes tavaliselt rongijaamas on. Küsisin siis mingitelt lastelt, et mis toimub, miks k6ik inimesed siin on (ausalt öeldes, lootsin, et saan vastuseks, buss tuleb varsti vms). Aga ei, nad ütlesid mulle seda, mida ma juba teadsin - rongi ei tule. Kappasin edasi. Vaatasin kella ja leppisin juba saatusega, et mul on ainult see koolini kihutamise r66m, sest bussile ma nii kui nii ei j6ua. Suure tee ääres nägin, et mingi buss tuleb. Ma olin jumala kindel, et see pole minu buss. Samal hetkel nägin ühte tuttavat nägu bussis. Mitte s6naotseses m6ttes tuttavat - aga ma teadsin, et see tüüp tuleb ka Wartbergist hommikuti rongi peale. Ja buss jäi seisma. Oioioioi kui kiiresti mul sel hetkel bussi poole jalad liikuma hakkasid. Unustasin ära, et bussi peale peab minema esimesest uksest, et bussijuhile oma rohelist kaarti lehvitada. Oli kuri ja seletas seal midagi, ma ei kuulnud ainult mida. Läksin lehvitasin oma rohelise kardiga ja ta leebus. Bussi tagumisse ossa minnes jäi mu seljakoti sang ühe tüdruku p6lve taha kinni, sikutasin ja sikutasin, aru ei saanud mis värk on. L6puks taipasin ja vabandasin.
Teil pole 6rna aimugi, kuidas ma m6tetes k6ike kirusin, sest nagu k6igest sellest rongi- ja bussijamast veel vähe oleks, oli mul täna marsruudil Schlierbach-kool-Schlierbach kappamiseks ka 6ige riietus (seelik) ja 6iged jalan6ud (kingad), miks viga oleks olnud tossudes ja teksastes seda teha. Ausalt, sisemiselt vahutasin ma vihast. See asi aga leebus, kui kooli juurest tulid bussi peale Sarah ja Elizabeth. 2 tüdrukut 6. klassist. Kusjuures nendega sain ma tuttavaks oma esimesel kokkupuutel hilinevate rongidega.
Kui m6ni inimene m6tleb siinkohal, et mul on vaimselt midagi viga ja üleüldse miks ma sellise postituse kirjutasin, siis v6tke teatavaks, et elu pole koguaeg lill, ka vahetusaastal olles mitte. Muidugi ma v6in öelda, et ma olen positiivsemaks ja r66msamaks vahetusaastal muutunud ning enamus ajast ongi super. Aga igal inimesel (seal hulgas ka vahetus6pilasel) saabub kord päikeseloojang, mil suu nina all muutub heal juhul horisontaalseks kriipsuks, halvemal juhul vajuvad suunurgad alla poole horisontaali.

Schlierbach oli, on ja jääb...

Reedel käisin siis Kirchdorfi kooli kaemas. Rongijaamas tegi meeletult nalja see, et kohe kui rong seisma jäi ja inimesed maha said, siis hakkasid nad jooksma. Mina vaatasin oma 2 halli (eriliselt r6hutaksin halle silmi, aga see on juba teine jutt) silma pärani lahti ja küsisin, et mis toimub, sest eks ma ikka olen ennegi Kirchdorfis rongiga käinud ja sealses rongijaamaski polnud esimest korda, aga seda plagama panekut nägin küll esmakordselt. Seletati siis mulle ära, et inimesed panevad tuhat nelja koolibussi poole jooksu. Ja peab ütlema, et meie oma normaalse k6nnakuga ei jäänud kuidagi bussist maha. Schlierbachi koolibussi puhul ma küll pole sellist asja täheldanud.

Esimene reaktsioon kooli sisse astudes oli: "SEE ON NII SUUR!" ja ega ma seda ei varjanud ka. Ma olin enne seda kooli väljast näinud, aga suurus tuleb esile sisse astudes. Kool iseenesest on ilus - uus ja moodne. Seda sama (uus ja moodne) ei saa näiteks Schlierbachi kohta öelda. Schlierbach on selline vana, kodune kloostrikool - vana mööbel, osades klassides laemaalingud, vanad kileprojektorid (küll mitte k6igis, paralleelklassis ja informaatikaruumides on see "läbi arvuti" projektor). Kirchdorf seevastu on täis uut tehnikat (klassides arvuti, "läbi arvuti" projektorid ja koridorides on meeletult telekaid, aga mitte niisama ORFi vaatamiseks, vaid ikka tarbe pärast, vähemasti ma arvan nii), kujundus on moodne ja selles on palju klaasi kasutatud, eraldi parkimisplats 6petajatele ja 6pilastele, hiiglaslik raamatukogu, lauajalgpall, kaljuronimisseinad, v6imlast me üldse ei räägi (elektrooniliselt liikuvad tribüünid on märks6naks) jne, jne. Ausalt öeldes on mul kahju, et ma pilte ei teinud, kuigi fotokas oli kaasas, aga ei ole välistatud, et ma sinna veel tagasi lähen (küll siis ka pildid tulevad). Fotokas on alati kaasas nagu ühele korralikule vahetus6pilasele kohane. Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis ei ole ma eriti aktiivne selle kotist välja v6tmisel, kuigi pildistada oleks.

Ma avaldan ühe väikese saladuduse ka - natuke närveerisin ma Kirchdorfi mineku pärast. P6hiliselt just seet6ttu, et arvasin saavat sellist kriitikat, et ala mis sa Sclierbachist siia tuled vms. Samas jälle, mida omal nahal läbi ei koge seda ei saagi teada. K6ik oli vastupidine. Inimesed olid vaimustuses mu ideest. 6pilased olid väga s6bralikud, tulid rääkima vahetundides jne. 6petajad (eriti tooks just siinkohal esile eetika 6petaja) olid vastutulelikud ja kiitsid mu saksa keelt. Eetika oli terve päeva sensatsioon. Olgem ausalt, kui tihti juhtub, et ühes Kirchdorfis, ühes koolis, ühes eetikas istub koos 3 vahetus6pilast. 3 erinevat vahetus6pilast (Annely, Chrisden, Sirak) = 3 erinevat riiki (Eesti, USA, Tai) = 3 erinevat maailmajagu (Euroopa, Ameerika, Aasia).

3 korda avanes mul v6imalus seletada kes ma olen, kust ma tulen, miks ma tulen, kui kauaks ma tulen ja miks Schlierbachis vaba päev on. 4. tunnis oli 6petaja näos üks hiiglaslik küsimärk mind vaadates, aga ma ei tea miks ta küsida ei tahtnud/julgenud. 5. ja 6. tunnis oli 6petaja arvatavasti nii ametis oma pensionilemineku pidudega, et ta ei pannud mind tähelegi. Iga tahes mina olin küll täis tuld ja hakkamist seletama veelkord seletama oma eksistentsi ja muid sellega kaasnevaid fakte, aga samas kui huvi ei ole, siis mis seal ikka ja ega ma ei kurda, et ma seda tegema ei pidanud. Pensionilemineku peo kohta 6. tunnis v6in ma nii palju öelda, et Teresa oli s6pradega ülilaheda koogi teinud. See oli taskuarvuti kujuga ja Teresa oli sinna sisse isegi lambiehitanud. Siinkohal ka pilt sellest...Pärast kooli läksime Lukplaga (Siraki hüüdnimi) samal päeval avatud Blue Bananat kaema. Ei arva sellest suurt midagi, reklaamid jms olid palju paremini teostatud kui pood ise. Sel hetkel kui me BB ukse taha j6udsime, oli seal nii palju rahvast, et läksime hoopis Lukpla klassikaaslastega STURMBERGERISSE. See kohvik on klass omaette. Ma pole küll Austrias vist üheski teises kohvikus (isegi mitte Sturmbergerist üle tee asuva konkurendi Balhalmi juures) käinud. Aga ausalt Sturmi latt on minu silmis nii k6rge, et kui peaks saabuma päev mil m6ni kohvik selle ületab, läheb kalendrisse punane rist kirja (ja siinkohal pole oluline, et mul kalendrit pole). Parim kakao ja parimad krapfenid.

Kuigi mulle Kirchdorfis meeldis, siis Sclierbachi vastu ma seda vabatahtlikult ei vahetaks. Kuigi mulle Conny klass meeldib, siis oma klassi vastu ma seda vabatahtlikult ei vahetaks. Armastan oma kooli, armastan oma klassi. Vot nii.

Kokkuv6tteks: hea päev, hea päev.