Riba-raba rebane...

Ich habe Heimweh, so ein Heimweh... (mul on koduigatsus, nii koduigatsus...)

2010-06-14T18:06:00.025+03:00

Hetkelise prognoosi kohaselt, saan ma sellega hakkama. Millega? Oma esimese postitusega juuni kuus. H6issa kauboi, jipi-jipji-jeee-eeee!
Kurvastan koheselt k6iki neid loodavad nüüd siit mingisugust suuremat sorti, pikale venivat lühikokkuv6tet lugeda. Mida ei ole, seda ei tule. See-eest tuleb midagi veel mahlakamat. :D

13. - 14. mai:
Käisin Annal külas.

Anna perega s6itsime Gmundenisse...

... ja keiser Franz Joseph'i villasse.

15. mai:
Kaua oodatud ja närveeritud Kuldpulm ehk palju suguv6sa ja süüa.

Ja keegi käis klubitamas.

17. mai:
Kuna k6ik teised olid keelenädalal Itaalias v6i Prantsusmaal, läksime ema ja Mareikega veeparki ning ligunesime seal kohe poole neljast poole kümneni välja. Ja nagu minule juba kombekohane ei saanud ma sealtki sinikata tulema.

25. mai:
V6tsime kätte ja tshuhh-tsuhhitasime s6pradega ÖBB saatel Linzi. V6i noh, kes tshuhh-tshuhhitas, kes magas sisse ja sai autobahnil kimada. Pummeldasime poodides ringi ja käisime jooksvat sushit söömas. Lecker! :)

29. mai, 31. mai ja 3. juuni:
Arendasin oma karjääri vanemate ettevalmistuspäeval, vahetus6pilaste valimispäeval ja vahetuspere külastusel.

5. juuni:
Käisin Teresa viimast mängu vaatamas.

8. juuni:
Käisime ema ja Michiga Vogelgesangklamm'is. Piltidel ei tule selle koha t6eline ilu nii esile, seda peab oma silmaga nägema.

10. juuni:
Mu klass on lihtsalt ülem6istuse ägeee!!! Meil oli Austria pärane kokkamine. Ja k6ige lahedam selle juures oli see, et poisid olid nii hingega asja kallal ja aktsioonis. Tüdrukud ka muidugi. :)

6htul käisime Linzis Othellot vaatamas. Ja pool teatrisaali täit inimesi, kes kohale viitsisid ennast vedada pidi peaaegu kuumarabandusse surema.

12. juuni:
S6itisme Grieskirchen'isse Conny flöödi v6istlust vaatamas.

13. juuni:
Käisime perega Sommerrodlbahniga s6itmas. SEE OLI NII LAHE!

Ja ma saingi hakkama! H6issa kauboi jipi-jipi-jeee-eee vol. 2!

PS! K6ik kellel süda saapasäärde kukkus mu blogi pealkirja lugedes, siis v6ite südame jälle ilusti südame saapasäärest 6igele kohale tagasi lasta. Pealkirja puhul on tegu lihtsalt sellise saksa bändi nagu Madsen tutvustamisega. :)

PS2! Emme ja issi, ma olen teile niiiiiiiii tänulik vahetusaasta eest! Veelkoord hästi hästi suur AITÄH! Musid ja kallid, varsti näeme! :)

PS3! Ei ole paremat organisatsiooni kui YFU!

2 sammu edasi, 1 tagasi

2010-05-13T12:48:00.003+03:00

Ma alustan kohe hästi kaugelt, et te ikka m6istaksite, et mul on Austrias elu tekkinud. Ütlen kohe ära, et mul kavas teha lühikokkuv6te, aga pange end valmis, sest teada värk, milliseks minu lühikokkuv6tted venivad. Selgituseks nii palju, et 2 sammu edasi tähistab hetkel olevat k6ige paremat osa vahetusaastast ja 1 samm tagasi, aga neid hüvastijätte.
22. - 24. aprill: 2 sammu edasi, 1 tagasi. YFU Re-entry seminar Burg Altpernsteinis. Seminar iseenesest oli super nagu k6ik YFU üritused, aga lihtsalt need paganama äras6idu ja hüvastijätu teemad ei sobi mulle teps mitte, need muutsid meeleolu kuidagi kurvaks. Viimasel öösel oli meil plaan mitte magada, sest tegu oli ikkagi VIIMASE 6htuga, nojah l6ppkokkuv6ttes läks see plaan vett vedama, aga ainult natuke, sest enamus meist magas siiski 2 tundi, mina kaasa arvatud. Alguses, kui ma selle seminarikutse sain, siis ma m6tlesin küll, et mis Austria YFU'l viga on, et miks see seminar nii vara on vaja teha, aga tagantjärele m6eldes on see ikka ülimalt hea variant, et sellisel ajal, sest mul on siiski veel 2 kuud, et teha k6ike ja käia igal pool. Oleks seminar juunis (nagu varem oli), siis oleks olukord nutusem, vähemalt minu puhul. Lisaks sellele, et ma seminaril avastasin, et ma peaaegu 6ieti midagi Austrias teinud pole, avastasin ma ka selle, et siiani pole mu elus ükski aasta NII KIIRESTI möödunud, kuidagi hirmutav. Hüvastijätu ajal ma poetasin m6ned pisarad, aga ma näitasin neid ainult Margitile. Kuigi vahetusaasta on mind muutnud ja just tugevamaks muutnud (naljalt enam iga asja peale nutma ei hakka), siis ma arvan, et nendele hüvastijättudele ma vastu ei pea.
Imelik on see, et pärast seda seminari on mu elurütm kuidagi eriti kiireks läinud ja t6esti on peaaegu koguaeg midagi teha. Pole enam sellist rahulikku susside lohistamist kodus. Kool on ka kuidagi palju aegan6udvamaks muutunud, igasugused testid ja kodutööd ja muu kraam. Aga samas pole kool eriti mu lemmikteema hetkel, sest mind ajab jumala närvi, et üksk6ik kui palju ma ka ei 6pi, siis testid mul ei 6nnestu. Rahulikult jätan ma teile ette lugemata, mis koolitöid ma teinud olen. Aga samas, kui k6ik see 6ppimisevärk k6rvale jätta, siis on kool vinge. Ausalt, mul on niimoodi vedanud nendega. :) Raske saab olema lahkuda. Ja eriti n6me on veel see, et ma pean nendega juba 18. juunil hüvasti jätma, sest 7. klassidel on 3 nädalat enne kooli l6ppu 2 nädalane Compassioni projekt, kus k6ik lähevad kuhugi lasteaeda v6i kooli v6i haiglasse v6i vanadekodusse vabatahtlikku tööd tegema. Kindlasti paljusid näen ma veel enne oma lahkumist, aga ma arvan, et mitte k6iki, sest kuigi k6ik on ülilahedad ja ma saan k6igiga läbi, siis ometi on nii, et k6igiga ei suhtle ma nii palju ja tihedalt.
25. aprill: 2 sammu edasi. Käisin Magdaga vaatamas meie kooli orkestri ja koori The Who rokkooperit "Tommy". Kes seda näinud pole, ei suuda ka endale ette kujutada kui v6imas see on. Mul jätkub ainult üliv6rdes positiivseid s6nu selle kohta. Nende kohta ei saa kuidagi öelda, et tegu on kooli koori ja orkestriga, nad on professionaalid. Nagu ma pausi ajal ja pärast etendust s6pradele ja nendele kes seal osalesid ütlesin, siis ma ei oska nii hästi saksa keelt, et väljendada kui eufoorias ma olen.
29. aprill: 1 samm tagasi. Viimane v6rkpalli trenn. Ma polnud vahepeal 5 nädalat (vaheaeg, haigus, YFU seminar). Ja kui ma r66mustasin selle üle, et ma saan taas üle pika aja annuse oma neljapäevasest r66must, siis ütleb Dani, et seekord on viimane kord. Viimase korra puhul oli meil selline omamoodi "turniir". Kes jäi viimasele kohale? Trummip6rin... Üllatus, üllatus, mina. :D Mul on tegelikult nii savi, et ma k6ige kobam seal olin, aga samas 6ppisin ma seal nii palju ja igakord sain sellise energia- ja 6nnelaksu ka kätte. Kui ma koolist rongijaama vantsisin, siis ausalt mul pidi pisar silma tulema, sest jälle oli mingi tükike minust kadunud ja ma ausalt m6tlesin, et kas järele jäänud 2 kuud ongi sellised hüvastijätulised. Sellisel juhul: aitäh, aga ei aitäh.
30. aprill: 2 sammu edasi. Ma nägin oma elu esimest Maibaumi ja selle püstitamist. Maibaum on selline hästi k6rge okaspuu, mis on oksadest ja koorest puhtaks tehtud, latva on natuke puu tippu jäetud ja siis on kuidagi ära ehitud. Wartbergi Maibaum on valgustusega. ^^ Ja nagu Alexi s6branna, kes on Wartbergi Bürgermeister'i (ma ei tea, kas see on 6ieti kirjutatud ja ma ei tea eesti keelset tähendust) tütar, ütles, siis Wartberg on väga uhke oma valgustusega Maibaumi üle. Kusjuures Wartbergi Maibaum on ilusam kui Schlierbachi oma. Schlierbachi Maibaumil ripuvad mingid nukud, mis näevad kohati välja nagu ülespootud inimesed, nii et aus6na ei ole ilus.
21.30 s6itsin eelviimase rongiga Kirchdorfi, saime s6pradega kokku ja ma tutvusin esimest korda Kirchdorfi ööeluga. Alguses istusime tükk aega Tartuffelis, j6ime, ajasime juttu ja osad s6id kartuleid. :D Hiljem üritasime sisse saada ööklubisse, kuhu v6ib tegelikult alates 18. eluaastast sisse saada. Osadel 6nnestus, osadel mitte. Need, kes sisse said kutsusime välja tagasi ja siis arutasime tükk aega, et mis edasi teeme. Hakkasime bensuka poole minema. J6udsime kohale täpselt sulgemise ajaks ja seega ei lastud meil enam midagi osta. Läksime tagasi Tartuffelisse, m6ne aja pärast läksid osad jälle uuesti proovima klubisse saada. Mina mitte, ma ei viitsinud enam. M6ned jäid veel Tartuffelisse. Kella 3 ajal j6udsin koju.
1. mai: 2 sammu edasi. Alex pidi Windischgarstenisse s6itma, ühte potensiaalset vahetuspere otsima, sest Jose Colombiast vahetas pere. Alex kutsus mind ka kaasa. Kindel värk, et läksin. Armas pere, ilusas kohas. Minu jaoks oli jube p6nev näha, kuidas see pere otsimise värk käib. Nagu Alex ütles, siis tegu polnud päris tavalise juhusega ja et muidu need asjad käivad natuke teistmoodi, aga kuna see pere Jose'd juba teadis ja peretütar on Jose s6branna, siis oli asi lihtsam ja osad formaalsused jäid ära. Tagasiteel näitas Alex mulle ühte benjihüppe kohta ja kui mina vaimustusest 6hkasin, naeris ta ja ütles, et unusta ära, sa oled vahetus6pilane ja sulle on keelatud.
2. mai: 2 sammu edasi. S6itsime terve perega ema vanemate juurde nii öelda lihav6tteid tähistama. Miks alles nüüd? Sest lihav6tete ajal olid Benti vanemad neil külas ja vanaema s6itis kohe pärast lihav6tteid Andaluusiasse. Tegelikult polnud sellel l6unasöögil lihav6tetega midagi pistmist. Pärast l6unasööki s6itsime ema, Alexi ja Flaviaga Grünau loodusparki. Nii lahe oli. Ema ja Alex naersid, et tänu sellele loomapargile tean ma nüüd neid loomi ka, kes Eestis elavad, sest ma käisin koguaeg seal ringi, vaatasin neid kaarte erinevate loomade juures ja ütlesin: "Oh, dass haben wir in Estland auch." Pärast loodusparki läksin ma vanaisa ja isaga metsa, nad läksid puid välja valima ja siis ma küsisin, et kas ma v6in ka m6nikord kaasa minna, kui nad metsa lähevad. Mina iseenesest ei pidanud seda korda silmas, aga mis siis, tore oli ikkagi. Imelik m6elda, et ma t6esti nautisin seda, et ma metsas olin.
3. mai: 2 sammu edasi. Tänu sellele, et teisipäev oli vaba päev, siis oli ka esmaspäev vaba päev. S6brannad tulid mulle külla. Natuke aega olime kodus ja siis läksime halvale ilmale vaatamata piknikule. Naljakas oli see, et kui me piknikukoha poole jalutasime, siis nad küsisid, kuule kas su vanemad on nii karmid. Mina vaatasin lolli näoga neile otsa ja ei saanud muffigi aru, siis nad seletasid, et no nad parandavad iga vea, mis sa saksa keeles teed. Pärast rääkisin seda emale ka, mille peale ta naeris ja järgmisel päeval küsis kohkunult, kas ma olen sinuga su saksa keele pärast liiga karm, ma naersin ja ütlesin, et ei.
7. mai: Ei mingeid samme. Käisime 7. klassidega Hartheimi lossis, kus oli Teise maailmas6ja ajal üks neist massim6rva gaasikambritest, kus saadeti "dushi alla" erinevate psüühiliste haiguste v6i puuetega inimesed. Iseenesest oli huvitav näha ja kuulata, aga samal ajal tekkis minus selline tülgastuse ja jäleduse tunne, et kuidas saab midagi nii rämedat ja j6ledat korda saata.
7. - 9. mai: 2 sammu edasi. VIIN! Reedel kui ma Viini Westbahnhofis rongi pealt maha astusin, siis ma nägin niiiiiiii palju inimesi. Mu esimene m6te oli, et ma olen maalt ja hobusega. Kuigi ma olen oma siinse maaeluga harjunud ja ma olen sellega väga rahul (kui m6ned transpordi keerukused välja arvata), siis ma olen ikkagi linnainimene ja päälinnas olla oli midagi nii lahedat. Oma U-Bahni (metroo) plaan näpus hakkasin ma siin Alexi ja Benti juurde minema. Eks ma natuke olin pabinas küll, sest kuigi mul olid täpsed juhised ja k6ik numbrid, kuhu probleemide korral helistada, siis ma olin ikkagi esimest korda üksinda Viinis. Reedel olin ma nii väsinud, et ma ei läinud kuhugi kondama, olime Benti ja Flaviaga kolmekesi kodus, sest Alex oli seminaril. Kui ta 6htul tuli, siis ta andis mulle Viini plaani ja soovtias m6ningaid kohti, mida vaatama v6iks minna.
Laupäeva päevane plaan oli järgmine: Margiti Viini tulekuni üksinda paaris kohas käia ja siis Margitiga ringi kolada. Kas plaan 6nnestus? EI! Margit jättis mobiili koju ja me ei olnud Südtiroler Platz'is kindlat kohta kokku leppinud, et kus kokku saada, mis tähendas seda, et mina jooksin 2, 5 tundi Südtiroler Platz'is U-bahni peatuste, trammipeatuste ja rongipeatuste vahet ringi ja Margit oli Südbahnhofis samal ajal. Ma rohkem detailidesse ei lasku, et kuidas me üksteist leidsime v6i mis me veel teha j6udsime. Nii palju v6in öelda, et Schloss Schönbrunni, Karlsplatzi ja karlskirchet ja minigt kohta nägin ma veel. K6ik muu jäi seekord nägemata. Aga ühekorra pean ma veel Viini s6itma, sest tänu YFU sünnipäevale ei olnud meil Alexi ja Bentiga aega mu j6ulukinki realiseerida ehk Viini vaaterattaga s6itma minna.
6htul oli YFU sünnipäevapidu ja enne seda oli ajalooline moment, nimelt käisin ma YFU Austria büroos. Päris palju inimesi oli sünnipäevale kohale tulnud, umbes 40. K6ik oli kuidagi hästi lihtsalt lahendatud, aga samas nii armsalt. Seintel rippusid erinevate riikide lipud, k6ikide lippude juures olid kaardikesed piltide ja nimede ja vahetusaasta ajaga, nende kohta kes on Austrias olnud ja kes on Austriast käinud. ELAGU EESTI, sest just sellest riigist on k6ike rohkem v6pe Austrias käinud. Ja kokkuv6tvalt peo ja meeleolu kohta: "Ain't no other commuun like YFU commuun."
Pühapäeval s6itsime koju tagasi, aga enne seda s6itsime minu r66muks ühe mäe otsa, kust avaneb vaade tervele Viinile. JEEIII!
Täna on kolmapäev ja ma alustan oma 2 nädalase puhkuse nautimist, sest erinevalt Eestist on Austrias juba nädalavahetus. Täna on vaba päev ja sellepärast on homme ka vaba päev. Järgmine nädal on Sprachwoche, 7. klassid on Prantsusmaal v6i Itaalias, mina lähen 6. A klassi, mis tähendab seda, et terve nädal pole pikki koolipäevi ja midagi ei pea 6ppima. Pärast järgmist nädalat tuleb jälle piiiik nädalavahetus, sest esmaspäev on vaba päev ja sellepärast on teisipäev ka vaba. OH JOY! (siinkohal tervitaks Henrit Saksamaal, aitäh sellise geniaalse s6napaarieest)
Lühidalt kirjutan veel, et mis see nädalavahetus siis mind ees ootab.
13. - 14. mai: 2 sammu edasi. Ma lähen Annale külla, jään tema juurde ööseks ja homme näitab ta mulle Gmundenit.
15. mai: 2 sammu edasi. Ema vanemate Goldene Hochzeit (ehk kuldpulm), mille pärast käib hetkel selline tsirkus ja vanaema ei j6ua enam ära oodata, millal see juba l6puks möödas on ning soovitab oma s6brannale, kellel ka varsti kuldpulm tulemas, et minge selle raha eest parem kuhugi spasse l66gastuma ja ärge tähistage. :D 6htul on pidusse minek.
16. mai: Ei mingeid samme. 80% t6enäosus, et ma magan l6uad laiali, sest ma olen üksi kodus.
Ärge kaotage lootust kord uusi pilte näha, ma ausalt tegelen selle kallal.
Hetkel sajab vihma, kogu mu ilus suvine ilm on kadunud, kuidagi kodune tunne v6i mis. :)

Vienna, here I come!

2010-05-07T16:13:00.002+03:00

15.38 läheb rong. Tänasest pühapäevani olen ma Viinis. Homme on YFU Austria 5. sünnipäev ehk PARTY! Palju 6nne YFU Austria! :)

Kuna korralikku blogipostitust ei ole hetkel tulemas, siis jätan teile lahendamiseks nädalamüsteerium: "Kuhu ma oma tossupaelad panin, et ma neid enam üles ei leia?" Lahendusi v6ite kommentaaridesse pakkuda. ;)

If I go crazy then will you still call me Superman?

2010-04-17T21:01:00.004+03:00

Trummip6rina saatel läheb nädalalaulu auhind üle 3 Doors Down'ile loo Kryptonite eest. Isegi vikatimees 6lal istumas ja haige olles pani just see lugu mu jala tatsuma.
Aprilli esimene postitus. Ausalt öeldes oli mul t6sine plaan aprill blogiga üle lasta. Aga miski v6i keski koputas südametunnistusele, sest kasv6i kord kuus tuleb teha r66mu k6igile, kes viitsivad oma arvutites internetileheküljeks sensatsioon.blogspot.com toksida lootuses, et sinna midagi uut ilmunud on.
Mis on minu elukeses vahepeal p6nevat toimunud? Hmm, let me think - mitte midagi!
No tegelikult natuke ikka on. Näiteks olen ma Austria lihav6tteid näinud ja seejuures j6udnud järeldusele, et lihav6tted kodus on paremad, natuke koolis käinud ja haige olnud. Seda viimast olen ma k6ige rohkem teinud. Alustagem lihav6tetest. Ega see siin mingi naljavärk pole. Ettevalmistustega alustatakse nädalake varem, liha keetmisega, neljapäeval enne lihav6tteid värvisime (ehk mina värvisin üksinda) juba munad ära. Laupäeva 6htul lähevad k6ik oma lihav6tte toidumoonaga kirikusse, pärast kirikut tullakse uuesti koju ja hakatakse sööma. Ja kui missa algab kell 8, siis kohale tuleb vähemalt kella 7ks minna, mitte nagu meie poole 8ks, sest muidu lihtviisiliselt ei ole kohta kus istuda. Meil siiski joppas, k6ige viimasemas reas saime k6ige viimasemad istekohad. Koos niisama istumisega olime kirikus 2 tundi. Ehk nüüd on k6igil v6imalus rakendada matemaatikas 6pitut ja arvutada, mis kell me 6htul s6ime. Unglaublich! Pühapäeval tulid Benti vanemad, kes lihav6tete ajal olid Austrias visiidil, meile l6unat sööma. Menüüs oli Viini shnitsel, riis ja kartul. Seda menüüd s6ime me veel järgmised 2 päeva, sest liiga usinalt sai kokatud. Siinkohal mainiks, et on ikka jube lahe olla YFU - peres v6p, sest kui paljudel on v6imalust süüa lihav6tte pühapäeval yfu direktori vanematega l6unat. Enne sööma hakkamist tuli veel aiast lihav6tteüllatusi otsida. Viimane hapupiimane oli mina muidugi. Kahel lihtsal p6hjusel: 1) ma tegin teistest pilte (p6hiliselt siiski Falviast, teised jäid niisama peale) 2) see aed on lahmakas. Poole 2ks pidime isa vanemate juurde minema, aga kuna me oleme 1 autoga miinustes, siis pidi keegi jala minema, läksin Alexi, Benti ja Flaviaga jala, sest minu eesmärgiks oli v6imalikult palju aega kulutada kohale j6udmiseks. Olgem ausad, ma ei läinud sinna lihav6ttepidustusele just r66muga, sest j6ulupidustustest ei olnud mul küll eriti häid mälestusi. Siiski pean tunnistama seekord oli isegi päris tore, arvatavasti tuleneb see sellest, et ma nägin 30 sugulast juba teist korda ja saksa keel on parem kui j6ulude ajal. Isegi vanavanemad olid seekord s6bralikumad ja vanaisaga rääkisime pikalt ja laialt Eestist ja Tallinna vanalinnast. Minu jaoks on täiesti uskumatu, et peaaegu terve mu siinne pere (ema, isa, ema ema, isa vanemad) on Eestis käinud, samas kui mu klass on nagu kamp lauajalgu mis puudutab teemat Eesti. Pärast lihav6tteid on nüüd kindel värk, et ma veeren Eestisse tagasi mitte ei s6ida bussiga nagu teised. Siinkohal p6hjenduseks väike nimekiri k6igest sellest mis ma aiast leidsin ja mis mulle adreseeritud oli: 1 pakk kummikomme, 1 pakk nätsukomme, 2 tahvlit shokolaadi, 1 pakk raffaellosid, 1 shokolaadist jänes, 3 shokolaadibatooni + lugematul hulgal komme ja muid väikseid shokolaade + taignast pärg (ma ei oska sellele t6esti eesti keelset nimetust anda).
1 päeva käisin koolis pärast vaheaega ja jäin haigeks. JÄLLE! Ausalt, kui Tiina Vendik seda kuuleks kui palju ma vahetusaasta jooksul haige olen olnud, siis ta kukuks jala pealt pikali. Neljapäevast teisipäevani olin kodus. Reedel käisime emaga arstist naabrimehe juures. Saime m6lemad antibiootikumikuuri + muid ravimeid. Ja ega ma ainus meie perest polnud, kes haige oli, minule lisandus veel Flavia, ema ja Conny ka natuke. Haigena olles lugesin pooleli oleva raamatu läbi "Für immer vielleicht". Pühapäevast hakkasime emaga dvd'sid vaatama. Ma ei tea kui palju me neid kokku vaatasime, aga fakt on see, et teisipäeval sai 4 filmi vaadatud. Siinkohal läheb parima filmi auhind üle filmile "Wer früher stirbt ist länger tot". Nii nii nii hea film! Täiesti l6pp kui naljakas. See on midagi, mida ma tahaksin ilmtingimata Eestisse kaasa osta. Ja mul on täitsa üksk6ik kui keegi Eestis muffigi aru ei saa. See film on lihtsalt nii hea, et ma pidin seda m6ne päeva pärast uuesti vaatama. Ja soundtrack on ka tasemel. Siinkohal ülekutse sakslastele: "Ilmtingimata vaadake seda!" Ma katsun nüüd maha rahuneda.
Kolmapäeval läksin kooli! JESS! Nii hea oli. Ausalt, kui ma oleks ühe päeva veel kodus olnud, siis ma oleks lihtviisiliselt hulluks läinud. Kolmapäeval sadas vihma ja kojuj6udes olid mul juuksed läbimärjad. Sain emalt natuke 6iendada. Ta küsis, et miks mul juuksed märjad on, ma ütlesin, et mul polnud kapuutsi, ta küsis, et miks ma vihmavarju ei kasutanud, ma ütlesin, et mul pole vihmavarju, ta ütles, et allkorrusel jalan6ude ruumis on kümme vihmavarju, miks ma ei v6tnud sealt ühte ja saatis mu juukseid föönitama. Ema käis kolmapäeval uuesti arsti juures, naabrimees olla suured silmad teinud, kui kuulis, et ma JUBA (pärast 6 päeva) kooli läksin. Esmaspäeval peame tema juurde uuesti kontrolli minema. Mulle ei meeldi ju arsti juures käia.
Koolis on ikka ülichill olla. Mulle nii meeldib. Reedel oli keemia test. HAHAHAHAHA! Ühele küsimusele oskasin vastata. P6hiline probleem seisneb selles, et ma ei saa küsimustele pihta, no tunnistan ausalt, natuke oli ka v6v'i (vähese 6ppimise viga) asjasse segatud. Aru saamisega oli see jama, et ma saan p6him6tselt küsimusele pihta, siis on mingi üks tropp s6na millest ma aru ei saa ja siis ongi kogu küsimusega lugu nutune. Ja sama pull iga küsimusega. Lehe allosas oli see koht kus, 6petaja t6mbab ringi su punktidele ja hindele ringi ümber. Ma m6tlesin, et vähendaks 6petaja vaeva ja t6mbaks ise nicht genügend'ile (mitte rahuldav) ringi ümber, aga siis m6tlesin ümber, sest ma ei saa ju 6petajalt kogu r66mu ka ära v6tta. Et te nüüd ei arvaks, et ma täiesti lumelabidas keemias olen, siis eelmise LZK's (tunnikontroll vms) sain ma 6st punktist 5. Tuleb välja, et praktikas olen ma tugevam kui teoorias, HAHAHA.
Nüüd v6ite oma minu välja naermisest tingitud pisarad kuivatada ja t6eliselt mulle kaasa tundma hakata. Tänu sellele, et ma haige olin ja tänu sellele, et mul endiselt see tropp köha on, on ema minu jaoks k6ik l6bustused keelanud - ma ei tohi jäätist süüa, ma ei tohi joogi sisse jääkuubikuid klotisda, ma ei tohi tiiki ujuma minna, ma ei tohi päevitusriietes päikese käes olla.
Selleks, et see blogipostitus nüüd natuke r66msamates toonides l6petada, siis ema ütles, et kui me m6lemad jälle täitsa terved, siis me lähme Strumbergerisse ja lubame endale suured jäätised ja siis on elu jälle lill! JEIII! :)

I don't want to be anything other than me...

2010-03-18T16:43:00.005+02:00

... jube hea lugu on.
Teate ma tahaks teile nii väga kirjutada Wartbergi teatrist, Salzburgist, Linzist, peost ja üleüldse eelmisest nädalavahetusest, aga aega nagu 6ieti pole. Tänane 6htu kuulub jalgrattaga s6itmisele, v6rkpallile ja saksa keele esseele teemal "Ordnung". Viimase koha pealt on aju villis juba. Homme v6tab aja arvatavasti Schlierbachi teater, kuigi ma pole veel 100% kindel, kas ma sinna lähen. Transpordi probleemid. Laupäeval tulevad v6ib-olla s6psud külla. Ehk pühapäeval siis, aga eks näis.
Koolis vaatasin ühte Chara poolt novembris saadetud powerpointi asja. Natuke kurvaks (ma ei tea kas see just see 6ige väljendus on) muutusin, sest selles oli just k6ik see, mille pärast ma üleüldse Kreekasse minna tahtsin ja kahju lihtsalt, et ma sellest ilma jäin. Samas, kui ma vahetevahel pisiasjade üle järele m6tlen, mis mulle enne vahetusaastat nö "märku andsid", j6uan ma järeldusele, et saatuse poolt polnud mulle järelikult Kreeka määratud.
Ilm on imeline. Päike paistab ja termomeeter näitab praegusel hetkel +14,9 kraadi. See valge jälkus, mis meid pärast eelmist kevadelainet tabas on nüüd jälle läinud, loodetavasti järgmise talveni. Ja koolist tulin ma koju lühikeste varrukate väel, hetkekski külma tundmata. Sellise ilusa ilmaga lööb välja austrialase ja eestlase erinevus. Külmaga vinguvad m6lemad, et külm on, aga tänase ilmaga kannatab m6ni austrialane külma, eestlasel on lai naeratus näol ja r66mustab suve üle.
Teisipäeval l6ikasin juuksed lühikeseks ja nüüd on kohe nii hea olla. Punupats on lühem, aga ilusam ja paksem.
Üleüldse olen ma siin kuidagi nii 6nnelik!
Saadan päikest ja r66mu k6igile! :)

PS! Täna 5 kuud tagasi maandusin ma Austrian Airlines'i lennukiga Viinis.

L6petuseks küsimus, mille vastust teavad arvatavasti k6ik vahetus6pilased juba ammu.
Mida oskab vahetus6pilane k6ige paremini teha?

ESIMEST KORDA!

2010-03-04T18:49:00.003+02:00

Täna viskas esimest korda t6eliselt kopa ette see väikses (maa)kohas elamine. Sest kui voolu pole, SIIS RONG EI S6IDA. Ja kui autoga s6ita ei tohi, siis pole just palju transpordivahendeid mille vahel valida.
Alustame päeva sellega, et rong jääb 25-30 minutit hiljaks. Iseenesest ma ju suudan oodata seda rongi nii kaua, aga sel juhul pean ma ka jalgsi rongijaamast kooli minema. Ausalt, mul pole midagi k6ndimise vastu, aga asi on lihtsalt selles, et enamus kooliteest läheb ülesmäge ja viimane l6pp on 86° nurga all. Kui ma siis l6puks kooli j6uan, olen ma üleni higine ja näen välja nagu oleks otse saunatamise MM-ilt tulnud. Ja see on r6ve nii minu kui ka klassikaaslaste suhtes. Kui see teil olemise kuidagi paremaks teeb, siis v6ite m6elda must, et on alles esteedinärakas. No täna hommikul läks 6nneks, emal polnud autot vaja ja seega andis selle 6ele.
Nüüd on möödas need ajad, kus ma koolist tulles 3 korda tee peal jää pärast käna panen. Nüüd on käes need ajad, kus ma libeduse t6kestamiseks tonnide viisi teele valatud kivikeste pärast libastun. J6uan rongijaama, v6tan istet, kaevan kotist pooleli oleva raamatu välja ja hakkan lugema (jah, mina LOEN raamatut). Seda r66mu jagub mulle ainult 3 minutiks. Öeldakse mikrofoni, et rong jääb hiljaks, aga ei öelda kui palju. Kuulsin veel kuidas üks mees ühele naisele ütles, et näete ei tule siin mingit rongi. No m6tlesin, et ootan siis. Vaatasin kella 13.55. M6tlesin, et üritaks 6ige turbokiirusel üles Schlierbachi tagasi j6uda. Läksin. Rongijaama bussipeatuses seisis meeletu hulk rahvast, k6ik need kes tavaliselt rongijaamas on. Küsisin siis mingitelt lastelt, et mis toimub, miks k6ik inimesed siin on (ausalt öeldes, lootsin, et saan vastuseks, buss tuleb varsti vms). Aga ei, nad ütlesid mulle seda, mida ma juba teadsin - rongi ei tule. Kappasin edasi. Vaatasin kella ja leppisin juba saatusega, et mul on ainult see koolini kihutamise r66m, sest bussile ma nii kui nii ei j6ua. Suure tee ääres nägin, et mingi buss tuleb. Ma olin jumala kindel, et see pole minu buss. Samal hetkel nägin ühte tuttavat nägu bussis. Mitte s6naotseses m6ttes tuttavat - aga ma teadsin, et see tüüp tuleb ka Wartbergist hommikuti rongi peale. Ja buss jäi seisma. Oioioioi kui kiiresti mul sel hetkel bussi poole jalad liikuma hakkasid. Unustasin ära, et bussi peale peab minema esimesest uksest, et bussijuhile oma rohelist kaarti lehvitada. Oli kuri ja seletas seal midagi, ma ei kuulnud ainult mida. Läksin lehvitasin oma rohelise kardiga ja ta leebus. Bussi tagumisse ossa minnes jäi mu seljakoti sang ühe tüdruku p6lve taha kinni, sikutasin ja sikutasin, aru ei saanud mis värk on. L6puks taipasin ja vabandasin.
Teil pole 6rna aimugi, kuidas ma m6tetes k6ike kirusin, sest nagu k6igest sellest rongi- ja bussijamast veel vähe oleks, oli mul täna marsruudil Schlierbach-kool-Schlierbach kappamiseks ka 6ige riietus (seelik) ja 6iged jalan6ud (kingad), miks viga oleks olnud tossudes ja teksastes seda teha. Ausalt, sisemiselt vahutasin ma vihast. See asi aga leebus, kui kooli juurest tulid bussi peale Sarah ja Elizabeth. 2 tüdrukut 6. klassist. Kusjuures nendega sain ma tuttavaks oma esimesel kokkupuutel hilinevate rongidega.
Kui m6ni inimene m6tleb siinkohal, et mul on vaimselt midagi viga ja üleüldse miks ma sellise postituse kirjutasin, siis v6tke teatavaks, et elu pole koguaeg lill, ka vahetusaastal olles mitte. Muidugi ma v6in öelda, et ma olen positiivsemaks ja r66msamaks vahetusaastal muutunud ning enamus ajast ongi super. Aga igal inimesel (seal hulgas ka vahetus6pilasel) saabub kord päikeseloojang, mil suu nina all muutub heal juhul horisontaalseks kriipsuks, halvemal juhul vajuvad suunurgad alla poole horisontaali.

Schlierbach oli, on ja jääb...

2010-03-03T20:38:00.003+02:00

Reedel käisin siis Kirchdorfi kooli kaemas. Rongijaamas tegi meeletult nalja see, et kohe kui rong seisma jäi ja inimesed maha said, siis hakkasid nad jooksma. Mina vaatasin oma 2 halli (eriliselt r6hutaksin halle silmi, aga see on juba teine jutt) silma pärani lahti ja küsisin, et mis toimub, sest eks ma ikka olen ennegi Kirchdorfis rongiga käinud ja sealses rongijaamaski polnud esimest korda, aga seda plagama panekut nägin küll esmakordselt. Seletati siis mulle ära, et inimesed panevad tuhat nelja koolibussi poole jooksu. Ja peab ütlema, et meie oma normaalse k6nnakuga ei jäänud kuidagi bussist maha. Schlierbachi koolibussi puhul ma küll pole sellist asja täheldanud.

Esimene reaktsioon kooli sisse astudes oli: "SEE ON NII SUUR!" ja ega ma seda ei varjanud ka. Ma olin enne seda kooli väljast näinud, aga suurus tuleb esile sisse astudes. Kool iseenesest on ilus - uus ja moodne. Seda sama (uus ja moodne) ei saa näiteks Schlierbachi kohta öelda. Schlierbach on selline vana, kodune kloostrikool - vana mööbel, osades klassides laemaalingud, vanad kileprojektorid (küll mitte k6igis, paralleelklassis ja informaatikaruumides on see "läbi arvuti" projektor). Kirchdorf seevastu on täis uut tehnikat (klassides arvuti, "läbi arvuti" projektorid ja koridorides on meeletult telekaid, aga mitte niisama ORFi vaatamiseks, vaid ikka tarbe pärast, vähemasti ma arvan nii), kujundus on moodne ja selles on palju klaasi kasutatud, eraldi parkimisplats 6petajatele ja 6pilastele, hiiglaslik raamatukogu, lauajalgpall, kaljuronimisseinad, v6imlast me üldse ei räägi (elektrooniliselt liikuvad tribüünid on märks6naks) jne, jne. Ausalt öeldes on mul kahju, et ma pilte ei teinud, kuigi fotokas oli kaasas, aga ei ole välistatud, et ma sinna veel tagasi lähen (küll siis ka pildid tulevad). Fotokas on alati kaasas nagu ühele korralikule vahetus6pilasele kohane. Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis ei ole ma eriti aktiivne selle kotist välja v6tmisel, kuigi pildistada oleks.

Ma avaldan ühe väikese saladuduse ka - natuke närveerisin ma Kirchdorfi mineku pärast. P6hiliselt just seet6ttu, et arvasin saavat sellist kriitikat, et ala mis sa Sclierbachist siia tuled vms. Samas jälle, mida omal nahal läbi ei koge seda ei saagi teada. K6ik oli vastupidine. Inimesed olid vaimustuses mu ideest. 6pilased olid väga s6bralikud, tulid rääkima vahetundides jne. 6petajad (eriti tooks just siinkohal esile eetika 6petaja) olid vastutulelikud ja kiitsid mu saksa keelt. Eetika oli terve päeva sensatsioon. Olgem ausalt, kui tihti juhtub, et ühes Kirchdorfis, ühes koolis, ühes eetikas istub koos 3 vahetus6pilast. 3 erinevat vahetus6pilast (Annely, Chrisden, Sirak) = 3 erinevat riiki (Eesti, USA, Tai) = 3 erinevat maailmajagu (Euroopa, Ameerika, Aasia).

3 korda avanes mul v6imalus seletada kes ma olen, kust ma tulen, miks ma tulen, kui kauaks ma tulen ja miks Schlierbachis vaba päev on. 4. tunnis oli 6petaja näos üks hiiglaslik küsimärk mind vaadates, aga ma ei tea miks ta küsida ei tahtnud/julgenud. 5. ja 6. tunnis oli 6petaja arvatavasti nii ametis oma pensionilemineku pidudega, et ta ei pannud mind tähelegi. Iga tahes mina olin küll täis tuld ja hakkamist seletama veelkord seletama oma eksistentsi ja muid sellega kaasnevaid fakte, aga samas kui huvi ei ole, siis mis seal ikka ja ega ma ei kurda, et ma seda tegema ei pidanud. Pensionilemineku peo kohta 6. tunnis v6in ma nii palju öelda, et Teresa oli s6pradega ülilaheda koogi teinud. See oli taskuarvuti kujuga ja Teresa oli sinna sisse isegi lambiehitanud. Siinkohal ka pilt sellest...Pärast kooli läksime Lukplaga (Siraki hüüdnimi) samal päeval avatud Blue Bananat kaema. Ei arva sellest suurt midagi, reklaamid jms olid palju paremini teostatud kui pood ise. Sel hetkel kui me BB ukse taha j6udsime, oli seal nii palju rahvast, et läksime hoopis Lukpla klassikaaslastega STURMBERGERISSE. See kohvik on klass omaette. Ma pole küll Austrias vist üheski teises kohvikus (isegi mitte Sturmbergerist üle tee asuva konkurendi Balhalmi juures) käinud. Aga ausalt Sturmi latt on minu silmis nii k6rge, et kui peaks saabuma päev mil m6ni kohvik selle ületab, läheb kalendrisse punane rist kirja (ja siinkohal pole oluline, et mul kalendrit pole). Parim kakao ja parimad krapfenid.

Kuigi mulle Kirchdorfis meeldis, siis Sclierbachi vastu ma seda vabatahtlikult ei vahetaks. Kuigi mulle Conny klass meeldib, siis oma klassi vastu ma seda vabatahtlikult ei vahetaks. Armastan oma kooli, armastan oma klassi. Vot nii.

Kokkuv6tteks: hea päev, hea päev.

2010-02-25T13:19:00.001+02:00

See jama peab nüüd l6ppema. Kui ma sama agaralt edasi postitan v6ib mul käest kaduda tiitel "K6ige mitteaktiivsem YFU blogipidaja 2009/2010".

Olen hetkel KPW's. Kaks tundi jutti ei pea midagi tegema ja me oleme arvutiklassis. Jube kiusatus on siia kirjutada caps lockiga .. ...! Ei see pole midagi koledat, lihtsalt kui ma selle s6napaari siia kirjutan, saab sellest mu parasiitfraas. Mu esimesed ametlikud tunnid KPW'lasena. Ennem olin ma HGK'lane, aga ma käisin eelmine semester ühe korra koos Sarah'ga KPW's ja tahtsin siis vahetada. Ja oh seda 6nne saingi vahetada. :) Kusjuures teised ei saa vahetada, tahavad nad v6i mitte, sest neil on see valikaine juba 2 aastat vähemalt olnud. Küll on tore vahetus6pilane olla! HGK ja KPW on valikained, mille vahel saab valida, lisaks on valikus hispaania keel ja veel midagi, mida ma hetkel ei mäleta. HGK on midagi natuke ühiskonna6petuse laadset, koosneb inim6igustest ja poliitikast ja ma ei tea millest veel. Märks6na: IGAV! Asja teeb igavaks see, et ma muffigi aru ei saa, lihtsalt sellepärast et need teemad on liiga keerulised ja suure t6enäosusega ei m6ikaks ma eesti keeleski seda ainet. Isegi mu klassikaaslased ütlevad et nad ei saa kohati midagi aru. KPW on aga see eest loominguline ehk kunst ja projektid. Viimaseks projektiks oli neil Bahnhofstraße Kirchdorfis. Kui ma KPW's külas käisin, siis nägin kahte valmis projekti, ülivinged olid. Asja teeb veel eriti lahedaks see, et prjoketid (vähemasti eelmised=praegused) valmivad fotograafiat kasutades ja videot tehes. I like.

Homme on vaba päev, aga ma lähen ikkagi kooli. No kohe kuidagi ei saa koolist eemal oldud, ikka kisub sinna. Lähen siis ja istun Schlierbachi lugustatud uste taga kella poole 2ni. NALI! (hahahaha, ma olen ikka selline naljahammas eksole) Tegelt, lähen ma Kirchdorfi homme kooli. Teresa (naabritüdruk, kes eelmine aasta oli YFU'ga v6p usas) kutsus mind juba eelmise semestri l6pus, aga siis ma ei läinud, sest ma m6tlesin, et ajame asja ikka korralikult ja küsisin klassijuhatajalt kas ma tohin. Ta lubas. Mulle kohati tundub, et ma meeldin oma klassijuhatajale, näiteks kui ma tookord KPW'sse külla tahtsin tulla ja me Sarah'ga küsisime talt, et kas ma tohin, siis ütles ta, et muidugi, Annely tohib k6ike. Üleüldse tundub mulle, et nüüd kus ma saksa keelt oskan, siis 6petajad suhtuvad minusse veel s6bralikumalt ja positiivsemalt. Enne oli m6ne 6petajaga selline tunne, et ma ei sümpatiseerinud neile ja just selle pärast, et ma saksa keelt ei osanud. V6ib-olla tundus valesti ja andke mulle andeks 6petajad kui ma ülekohut teile teen. Arvasime koos klassijuhataga, et see Kirchdorfi kooli minek v6iks aset leida 2.semestri esimesel nädalal ja ikka selle kuulsa seminari pärast, sest 2.semestrist hakkan ma koolis ju kaasa k6ike tegema. Esmaspäeva, teisipäeva kohta unustasin ma küsida, eile ja täna tahtsin Schlierbachis olla, seega 5 päevast on 4 läinud ja järele jääb ainult reede, mis seal ikka küsisin, siis Teresa käest, et kas ma v6in homme minna. Tema oli vaimustuses sellest ja ütles, et muidugi ja väga lahe. Nii ma siis lähen vabal päeval kooli, aga ei kurda. Ma ei küsinud seda talt, aga ma loodan, et Teresal pole homme pikk koolipäev. Ja isegi kui on, siis pole ka väga hullu.

Ausalt öeldes on mul selle kaasa tegemise pärast natuke kartust ka. Keemias ja füüsikas on ju siiski väga nendele ainetele omane s6navara, mida igapäeva vestluses niisama naljalt ei kasuta. Eks näis siis kas mu suured plaanid k6ige kaasa tegemise osas lendavad vasu taevast v6i mitte. Ladina ja itaalia keeles ma ei hakka kaasa tegema, see on kindel laks. Ma pole neid kumbagi 6ppinud ja ladina keelega ei saa mu klasski kohati hakkama, 5 kukuvad. Kui ma emale oma pisikesest kartusest rääkisin, siis ta lohutas mind et pole hullu, v6tame päev korraga ja vaatame kuidas k6ik koolis kulgema hakkab. Loodetavasti hästi. (=

Seda ma blogis pole veel maininud, aga m6ned inimesed teavad, et 1.semestri l6pus sain ma tunnistuse ka. Ühe hindega - inglise keel 3. Ma olen oma pere esimene vahetus6pilane, kes Sclierbachist tunnistuse sai. Teistele tehti lihtsalt suuline kokkuv6te. Kuigi mu tunnistus on ühe hindega olen ma ikkagi uhke ja r66mus selle üle. Tunnistust kätte andes muigas klassijuhataja ja ütles, et järgmise semestri l6pus on siin juba palju rohkem hindeid.

Tegelikult on päris palju asju mida ma blogis pole maininud. Üllatus-üllatus. V6ib-olla leidub ka asju, mida ma üleüldse pole kuskil kellelegi maininud, aga sel juhul on tegu minu parandamatu kehvmäluga. Andke andeks.

11 minutit tunni l6puni. Järgmise postituse kirjutame tiitlikaitsmise huvides nii umbes m6ne kuu pärast.

Ma pole unustanud kust ma pärit olen...

2010-02-24T21:02:00.003+02:00

...ehk palju 6nne Eesti! :) Täna olen ma terve päeva Eesti lipuvärvides lipsukesega paela käel kandnud. Osad s6brannad ütlesid, et väga lahe käepael ja kui ma siis seletasin neile, et: "Heute ist Estland's Geburtstag." (t6lge: Täna on Eesti sünnipäev), siis tegi see neile nii nalja. Nalja tegi just minu saksa keel ja see, et ma nimetasin riigi aastapäeva sünnipäevaks, aga ma ei oska muud moodi saksa keeles veel. Üleüldse v6iks ma öelda, et vahetusaastal olles olen ma hakanud Eestit meeletult hindama. Oma väike Eesti oma r66mude, raskuste ja muredega on nii kalliks saanud. Eriti uhke olen eesti keele üle. Järgmine nädal teen ma saksa keele tunnis ettekande eesti kultuurist. Imelik, et see ettekande tegemine nii hilja tuleb, ausalt öeldes hakkasin lausa ootama, et see tuleks, aga samas ei tahtnud ise 6petaja juurde ka minna, et ou lase ma nüüd räägin eestist. Nii palju on mu tagasihoidlikusest veel järele jäänud, kuigi ma ei tea kuidas teile tundub, aga mulle isiklikult küll, et ma pole enam nii tagasihoidlik kui varem.
Seda ma pole veel maininud, et kuna see nädal on esmaspäevast neljapäevani kooli orkestri ja koori seminar, siis koolis on väga lebo - vabad tunnid, filmi vaatamised, varem koju ning kirsiks tordil on see, et reede on lihtsalt vaba. Seda viimast väga lihtsal p6hjusel, nimelt pidavat seminarilised seminarist niiv6rd väsinud olema, et siis direktor lubas terve kooli vabaks. M6nna. Räägiks nüüd natuke nagu vanainimene ilmast ka. Ilm on kevadine. Täna oli +12 kraadi ja päike, lumi kaob tasapisi ja 6hus on tunda kevadel6hna. Homseks lubatakse Wartbergile tüüpilist pilves ja udust ilma, reedeks lubatakse vihma, aga nädalavahetuseks päikest. (H) Äkisti peaks oma päikeseprille hakkama otsima.
Ja natuke juttu ka rubriiki "Ei saa me ikka feilita". Ärkasin täna pool tundi varem üles kui oleksin pidanud. Olin siis ennast suure vaevaga voodist välja ajanud, arvestusega et kell on 06.30. Tutkit ta oligi! Olin riided vahetanud juba, pöörasin korra pea öökapi poole ja seal olev kell näitas 06.05. Raadio mängis ja ma korra m6tlesin, et mis ajast uudised pool 7 on. Natukese aja pärast vaatasin käekella, see näitas sama aega mis tavaline kell. M6tlesin, et mis nende tavaliste kelladel ometi viga on ja keerasin käekella kohe "6igeks". Läksin elutuppa, vaatasin seinakella ja see näitas sama aega, mis kellad minu toaski (va mobiili oma). Läksin kööki, vaatasin ahju pealt kella ja näitas üllatus-üllatus sama mis teisedki. Läksin oma tuppa tagasi ja ikka m6tlesin, et mis nendel kelladel küll viga on ja loomulikult ei m6elnud ma, et mis mu mobiilikellal viga on, sest mobiilikell on siiski püha ja näitab (vähemasti siiani on näidanud) alati 6iget aega eksole. Kuulsin, et ema läks kööki, kasutasin juhust ja kihutasin talle järele, küsisin, et mis kell on, ta vaatas kella ahjul ja ütles, et 18 minutit 6 läbi. Ja oi kuidas ma kiruma hakkasin. Aru ma ei saa, mis sellele mobiili kellale sisse läks. Siit loo moraal, et ei saa me ikka ilma feilita. Tervitaks Martinit siinkohal, tema m6istab, sest seda asja olen kas mina temalt 6ppinud v6i tema minult. Fakt on see, et sellel alal meile konkurente juba ei leidu.
JAI HOO! :)
L6pumärkus: Piltide kallal ma veel töötan ja asi on parandamisel.

Annad suusaotsad, v6tab terve südame...

2010-02-23T19:00:00.000+02:00

... ehk kuidas minust suusas6ltlane sai.
See postitus oli juba eile valmis, aga Martin kurtis üks päev, et ta füüsiliselt lihtsalt ei jaksa ega j6ua k6iki mu blogipostitusi läbi lugeda. Ja kuna Martin on mul ikkagi väga hea s6ber, siis m6tlesin, et ei hakka talle sterssi tekitama ja ei tee kahte postitust ühes päevas.

14. veebruaril alustasime suusakooliga number 1 Wartbergi kiriku k6rval mäel. Esimese korraga s6itsin siuhhh otse mäest alla, üle tänava ja l6petasin selili lumehanges naerukrampides. Olgu tähendatud, et me ei läinud täiesti mäe otsa, sest see oli liiga järsk, suusakool leidis kuskil veerandi peal aset. Michi, kes oli lihtsalt minu esimest kohtumist mäesuuskadega pealt vaatama tulnud, pidi mu sealt hangest jälle püsti aitama, aga uskuge mind pole kerge (et mitte öelda v6imatu) aidata püsti 100 kilo naervat sülti, sest see näide on vast k6ige 6igem ilmestamaks seda olukorda. Ema ütles hiljem, et tema nägi mind juba vaimusilmas Kremsis (kohalik j6gi ehk Wartberg an der KREMS) suuskadega hulpimas. No läks 6nneks, siiski ei näinud. Positiivse koha pealt v6iks öelda, et esimeses suusakoolis 6ppisin suuskadega mäkke ronimise ära ja tegin ühele poole poognaid.
Suusakool number 2 leidis aset esmaspäeval 15. veebruaril. Algus oli paljut6otav, ei olnud eelmisest päevast mäkke ronimist ära unustanud. Poognatega nii hästi ei läinud. Seekord oli minu mäesuuskadega kohtumist pealt vaatama tulnud Conny, linnarahvas käis ka kohati asja kaemas. Teine suusakool ronis mäel natuke k6rgemale, et saaks ikka kaks poognat ära tehtud. Ütleks nii, et see poognate tegemine ei läinud k6ige ladusamalt tänu minu meeletule kartusele. Alustasime siis topeltpakis s6ites, seda tegime nii oma 4 korda ja siis pidin ma üksi hakkama saama, ema oli all valmis mind püüdma. Asi hakkas vaikselt edenema. Kui te nüüd arvate, et siinkohal kehtib ütlus "Tasa s6uad, kaugele j6uad", siis see vastus on VALE. Eelviimase mäest laskumisega s6itsin jalgu- ja suuskapidi müüri, näoga panin elupuu hekki. Ei hakka valetama, näol oli jube valus, terve 6htu tulitas. Aga mul oli 6nne, see mats l6ppes kahe kriimuga näos ja tervete suuskatega. Loo iroonia on veel see, et enne teist suusakooli küsisin ma ema käest, kas v6ib kuidagi juhtuda, et ma suusad katki teen, selle peale ütles ema, et ma pean ikka päris k6va p6ntsu tegema ja millegi vastu s6itma. Pärast mu müüri s6itmist ütles ema, et midagi sellist pidas ta silmas. Laskusin veel korra mäest, kusjuures igati normaalselt, mis järel lendasid suusad auto pagasiruumi ja läksime koju tagasi.
Teisipäeval s6itsime suusapuhkusele ja nagu ühest varasemast postitusest näha, siis olin ma väga ootusärev. Suusatamas käisime Hauser Kaibling'us (1850 meetrit merepinnast) Steiermarkis, natuke vähem kui 2 tundi autos6itu kodust. Gondliga üles, natuke suuskadele valu, liftiga k6rgemale ja suuskadega selle majani, kus me ööbisime. Ülilahe oli. Ausalt. Päike paistis, vaade oli v6rratu, k6laritest tulid sellised väga austrialikud laulud (ala sinnakanti: Pühajärves elab kala, eesti rahva maiuspala...), mida ikka iga päev raadiost ei kuule ja austrialikud söögid. Natuke pausi ja läks suusatamiseks. Ema andis suusakooli teatepulga isale üle. Isa tegi kiirkursuse nagu ema ütles. Hütti k6rval oli sinine suusarada. S6itsime schleppliftiga (ausalt, ma ei tea mis see eesti keeles tähendab) üles. Siin kohal olgu tähendatud, et suusapuhkusel nägin ma oma 17 eluaasta jooksul esimest korda suusalifte. No igas tahes esimene osa esimeselt t6eliselt mäelt laskumisel sujus kenasti, kuni sinna maani, kui tuli järsem osa. Ehk siis...
...sellel jupil mäest saavutab vabalt suuskadega 50-60 km/h, omal nahal järele proovitud. (kusjuures ma paegu vaatan, et pildilt ei tundugi see nii järsk). Kiiruse saavutab, kui üks pisiasi läheb valesti (algab s6it poognateta, otse mäest alla), hirm saab vaba voli ja suusad ei allu enam kontrollile. Ühel hetkel järgneb sellele pea ees kukkumine, suusad lendavad jalast kus see ja teine, ise libised veel oma 2 meetrit allamäge. Nagu mulle on korduvalt ja korduvalt pärast mu esimest matsu (see k6ige ohtlikum ja rängem) öeldud, siis olen ma 6nnesärgis sündinud, sest selle matsu tagajärjeks oli ainult sinine, paistes l6ug ja suur sinikas p6lvel. K6ige mustema stsenaariumi kohaselt oleks v6inud ma kohtuda puu v6i teise suusatajaga ja need kohtumised poleks enam sugugi ilusti l6ppenud, et mitte hullemini öelda. Pärast natukest kogumist, läks s6it allamäge (ekstreem aeglaselt ja viperusteta) edasi. Teine allas6it samalt mäelt. Ma suhtusin sellesse mäesse siis veel positiivselt, püüdsin oma hirmu ja eelmise kukkumise selja taha jätta ning olin valmis uueks katseks. Algab sujuvalt ja rahulikult, aga samast kohast läheb asi jälle käest ära. Teisel korral siiski leebemalt, mingi aja suudan ma veel kontrolli all väljast suuskadega poognaid teha, kukkuminegi oli valutum (ainult külm ja lumine) tagumikule ja seljale. Pärast teist kukkumist, olgem ausad oli hirm juba ülepea kasvanud ja seda ei suutnud ma vist kuidagi enam varjata. L6unapaus. Pärast pausi läks teatpulk emale tagasi. Ema ütles, et on väga oluline minna veelkord sinna mäele ja see järsak külg ees läbi libistada, vastasel korral ei suuda ma homme sinna absoluutselt minna, sest mälu talletab selle mäega ainult ebameeldiva ja tekib blokk. Tagantjärele m6eldes arvan ma, et tal oli 6igus. Kolmanda korra järel läksin mina meie tuppa, käsisin pesemas ja ootasin teisi, sest teised suusatasid liftide sulgemiseni. 6htul olime allkorrusel, mängisime lauamänge. Ema läks kella 7 ajal tuppa, sest ta oli jumala läbi omadega. Mina, Conny ja isa jäime veel umbes tunnikeseks alla. Isa ja Conny mängisid mingit kaardimängu, üritasin ka sellest aru saada, aga mitte ei 6nnestunud. Maja pererahvas oli väga armas - Familie Fuchs (härra ja proua Fuchs, nende poeg ja nende surnud poja poeg Kevin). Isa ütles, et äkki teeks head kui ma oma l6uale (ausalt esimesel päeval oli mu l6ug nii paistes, et v6iks öelda, et mul oli kaks l6uga) jääd paneksin. Isa hakkas küsima noorelt Fuchsilt, et kas oleks v6imalik jääd saada, aga isa j6udis ainult suu lahti teha, kui tema juba ütles, et kohe-kohe ja kaapis jää järele, paari hetke pärast oli kott lumega kohal. See oli mul terve öö l6ual (v6i noh nii kaua kuni lumest sai vesi) ja hommikuks oli paistetus kadunud. Magama läksime umbes kella 9 ajal. Sellises poolunes olekus enne täielikku magamajäämist nägin ma silme ees mägesid, aga see ei olnud tore, sest ma nägin neid mägesid hirmuga.
Kolmapäeval ärkasime poole 8 ajal üles. Hommikusöök oli kell 8. Meie elukoha juures olev schlepplift avati kell 9, aga me pidime piletid ostma. Piletite ostuks oli vaja aga SUUSKADEGA (tol hetkel oli see minu jaoks selline probleem, et ma arvan, et on igati 6ige siin natuke caps locki kasutada) alla s6ita. Eelmisel 6htul oli jutt olnud, et mina jään majja ning vanemad ja Conny lähevad ostavad piletid. Hommikul arvas, aga isa et kuna rada alla on sinine ja mitte kuigi järsk, siis ma v6iksin ka selle s6ita. Nojah, isa oli nii veendunud, et see on mulle paras rada rahulikuks minekuks, eriti veel arvestades, et tema ei pidanud seda minuga s6itma, vaid ema. :D Ema arvas teisiti ja arvas 6ieti. Tänu isa veendumusele, hakkasin ma ka arvama, et kui raske see ikka olla saab ja n6ustusin alla s6itma. Algus läks täitsa normaalselt (kui just ekstreem aeglaselt s6itu saab nii v6tta), vähemalt viperusteta. Tuli aga natuke järsem koht ja hakkasin mina seda siis alla libistama. Aega läks. Aega läks oiiiiii kui palju. Viimase osa s6itsime emaga topeltpakis. Tunni ajaga olime all. Ma ei oska öelda nüüd kui palju inimesed selleks tavaliselt aega vajavad, aga kindlasti kordades vähem. K6ik peale minu said päevakaardi, mina sain 3 tunni kaardi, sest me olime veendunud, et see on täiesti piisav. S6itsime hütini tagasi. Mina tegin pausi, ema s6itis edasi. Päike siras taevas, ilm oli m6nusalt soe ja mul oli klaas suusavett, tundisn elust m6nu., nägu päikese poole. Kella 11 ajal oli järgmine kohtumispunkt. S6ime l6unat ja paus oli kella 12ni. Kuna mu suusakaart polnud aktiveeritud oli mul veel 3 tundi s6itu ees. Teatepulk läks Connyle üle. Läksime mu tuttavale mäele. S6itsime, tuli järsk koht, mina hakkasin libistama. Sain natuke libistatud kui Conny ütles, et ma pean poognaid nüüd tegema. Ma väitsin jumala kindlalt et ma ei saa. Pusisin seal mingi aeg kuni l6puks üks poogen tuli ja ühele poognale järgnes teine ja kui ma libistada tahtsin siis Conny ei lubanud. S6itsime teist korda üles ja siis alla, Conny ei lubanud kordagi libistada. Saate aru ma s6itsin terve mäe alla! Sellest hetkest hakkasin ma suusatama. Kui alla j6udisme, siis ma ütlesin Connyle, et rohkem ei pea ta minuga s6itma, et nüüd saan ma ise hakkama ja et ta v6ib oma radadele minna. Ta igaks juhuks küsis veel üle, et kas ma olen ikka kindel. Mina olin. S6itsin üles, s6itsin alla ja olin nii 6nnelik. Ma nautisin suusatamist. Ma olin t6eliselt rahul. S6itsin m6ned korrad üles ja alla. Tegin pausi, et toast fotokas tuua, sest üleval oli nii v6rratu vaade. Nii ma siis s6itsingi omas tempos, omade pisikeste pausidega (küll fotode tegemiseks, küll nuuskamiseks, küll niisama jalgade hetkeliseks puhkuseks). Siis hakkasin ma aru saama, miks inimesed suusapuhkustele s6idavad. Oma viimase üles6iduga (natuke enne kella 3) olin saanud endale spioonid ka sappa. Vanemad olid suusalifti järjekorras minust 2 inimese v6rra tagapool, aga hästi vaikselt, sest nad tahtsid näha kuidas ma üksi hakkama saan. Nad tahtsid ka seda näha, kuidas ma üksi alla s6idan, aga nad ei kannatanud oodata, sest oma viimasel allas6idul v6tsin ma asja väga rahulikult, tegin pilte, nautisin vaadet jne. Hiljem ütles ema, et suuslifti puhul oli natuke hirmu näha. Aga ausalt, pole ka ime, sest ma nägin oma elus esimest korda suusalifti, ma ei teadnud kuidas ma selle schlepplifti pealt 6ieti maha pean saama ja keegi ei tulnud sellise pisiasja pealegi, et v6iks seda mulle 6petada. Siinkohal olgu öeldud, et see viga sai ema poolt järgmisel päeval parandatud. Kui kell 3 oli vanematega järgmine kohtumispunkt, siis ma lihtsalt seletasin ja seletasin ja seletasin. Ma olin lihtsalt nii 6nnelik. Ema ütles, et see muutus, mis oli v6rreldes hommikuga toimunud oli hiiglaslik. Ma olin astunud suure sammu edasi. Isa naeris ja ütles, et mu jutt tuleb nii kiiresti, et mu m6te ei j6ua järele. T6si ta oli. :D Ma ei kujuta ette mitu korda ma 6htu jooksul suutsin öelda, et ma tahan suusatama minna. Kolmapäeval enne uinumist oli sama värk, nägin mägesid, aga siis nägin ma neid sellise suusas6ltlasena ja ma tahtsin juba nii väga suusatama minna.
Kuna kolmapäeval selgus kuskilt, et meie suusaliftist saab ka suusakaarte osta, siis seda me ka neljapäeval tegime. Natuke aega s6itsin oma mäel (mägi, mis meie hüti k6rvalt alla tuli). Paaril viimasel korral s6itsime emaga koos. Ma enam ei mäleta mis kell, aga millalgi hakkasime emaga seda kolmapäeva hommikust rada alla s6itma. Ema näitas mulle k6ik kohad ette kus ma eelmisel päeval 15 minutit v6i kauemgi veel end alla libistasin ja iga kord ei suutnud ma endalt valjult küsimata jätta: "Bist du depat?" (mitte küll otset6lkes, aga p6him6ttelt tähendab see siis eesti keeles oled sa idioot, v6i tainas vms). Ausalt neljapäeval ei j6udnud ma ära imestada, et mis mul viga oli. Samat teed pidi alla j6udsime seekord 45 minutiga, kuigi ma olin kordades kiirem ja absoluutselt ei libistanud, lihtsalt asi oli selles, et ma tegin koguaeg pilte. Ema naeris selle üle ja ütles, et kui k6ik need pildid algusest üksteise alla ritta panna, siis näeb terve suusaraja ülevalt alla ära. :D Alla j6udes s6itsime suusaliftiga üles ja sealt ühe teise hütini, kus Conny ja isa juba ootasid meid, oli järgmine kohtumispunkt. S6ime, j6ime. Teatepulk läks isale edasi. S6itsime ja vaatasime ja 6ppisime natuke uusi asju. Mingite tundide möödudes oli viimane hüti paus. Mis järel läks teatepulk taas emale üle, sest see sai juba esimesel päeval otsustatud, et täiesti alla suusabaasi s6idan ma gondliga, sest suusabaasi viisid ainult punased rajad ja asi ei olekski niiv6rd selles olnud, et ma poleks seal hakkama saanud järskude languste t6ttu, vaid see oleks mulle füüsiliselt liiga pikk teekond olnud. Viimasel päeval oli aga ema omadega suht läbi ja otsustas ka gondliga suusabaasi s6ita. Seega s6itsime koos. Praktiseerisime natuke isa 6petatud asju. Kusjuures isa 6petas veel libistamist ja viimasel päeval ma lihtsalt ei osanud libistada, poognad tundusid kordades lihtsamad. Libistamiseks on vaja p6lvedega mängida, aga minu üks p6lv ei tahtnud kaasa mängida ja sellepärast ei funktsioneerinutki see libistamine eriti. Suusabaasi j6udes olid isa ja Conny meil autoga juba vastas. Vahetasime jalan6ud ja algas teekond koju tagasi. Vihma sadas, k6ik oli ühtlane hall mass ja Wartberg oma tavalises uduses olekus. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tagasi tahtsin. Neljapäeva 6htul, reedel ja laupäeval olin ma hingega veel Hauser Kaiblingus ja tahtsin niii niii niii väga tagasi. Siiani tahan, aga olen leppinud, et k6ik hea saab kord otsa. Kodus on ikkagi ka hea olla, sest kodu on kodu. :)

Du bist das Pflaster für meine Seele...

2010-02-22T21:16:00.002+02:00

... ehk mul on ohrwurm. Selle eest täname DSDS'i ja selle saate eest täname omakorda RTL'i. DSDS on hoopis teine tera kui Eestis, aga siin tuleb mängu suurus. Riikide suurus. Laulu eest täname Ich + Ich'i.
Eile oli +10 kraadi ja päike paistis. Koristasime kella 12ni, mina ainsana pidzhamas. Talveaed on ilus, korras ja puhas nüüd. R6dul oli tore koos Momo'ga päikest v6tta. Üleüldse oli eile tänu imelisele ilmale esimene päev kus ma kurb polnud, et suusapuhkus läbi. :)

2010-02-20T13:48:00.002+02:00

Ärge kaotage veel lootust. Ma tegelen asja kallal. Hetkel fotod ja siis tuleb ka blogi postitus. Seniks aga v6in öelda, et: "Ma tahan tagasi! Ma tahan nii nii nii väga tagasi!"

2010-02-16T08:54:00.000+02:00

Ärevus kasvab ja ootus on suur. M6ne aja pärast stardin ma oma elu esimesele suusapuhkusele. :)

R.I.P Mama! :(

2009-12-22T20:54:00.004+02:00

Pühapäeva 6htul suri üks jänestest ära, Mama. Vaene Dante on nüüd niii üksinda. :(

Austria, ich liebe dich! :)

2009-11-26T17:32:00.005+02:00

Teate, ma unustasin oma viimases posituses (tänu sünnipäeva eufooriale) mainida, et ma sain inka töö 3. Ütleme nii, et minu jaoks on see 3 kahe otsaga asi. Ühest küljest oleks tahtnud muidugi vähemalt 2 saada, aga samas kui arvestada, et ma polnud muffigi selleks tööks 6ppinud ja ma ei j6udnud oma text productioniga valmis ja klassis polnud mitte ühtegi inimest, kes oleks selle töö 1 saanud, siis päris hea tulemus ja parem ikka kui 4 v6i 5 (5 oleks päris piinlik olnud). Paljud ütlevad, et see on super tulemus ja täna hommikul ütles mu klassijuhataja, et mu inka töö oli väga hästi tehtud ja hea tulemus, äkki siis t6esti pole see 3 nii hull. Ei p6e selle pärast. ;)

Nüüdsest alustan rubriigiga "See v6rratu kehaline" ja täna tuleb selle kohta ka esimene postitus. Ma üleeelmisest kehalisest ei hakka kirjutama, sest Eesti vanarahval on mingi ütlus, et kes vana asja meenutab, siis sellega pidi midagi juhtuma (aga ma siinkohal t6esti ei mäleta mis täpselt), seega räägin eelmisest kehalisest. Alustuseks ei saa ma teiega jagamata jätta seda m6tet, mis mul mu kehalise 6petaja kohta on. Nimelt mu kehalise 6petaja peab ilmselgelt mingi k6rgemat sorti geenius olema, sest tavaline inimene selliste asjade peale lihtsalt ei tule ja kui tuleb, siis valmistab ta ette 1.-3. klassi kehalise kasvatuse tundi, mitte gümnaasiumi eelviimase klassi. Ja nüüd kehalisest endast. Reedel 20. novembril alustasime me kehalise kasvatuse tundi pallimänguga (muidugi mitte v6rkpalli, korvpalli v6i jalgpalliga). Pallimängu p6him6te oli järgmine: oli 2 v6istkonda, oli 2 palli ja siis pidid v6istkonna liikmed palli vastu seina viskama ja sa ise v6i keegi sinu v6istkonnast pidi selle kinni püüdma, siis sai su v6istkond punkti, v6istkond sai ka siis punkti kui püüdsid vastase palli kinni. Palli ei tohtinud 2 korda järjest samale seinale visata. Samal ajal kui meie seda äärmiselt harivat mängu mängisime, siis taris kehalise 6petaja kohale 3 pinki. Pärast natukest mänguaega otsustas 6petaja mängu veel "huvitavamaks" ja ohtlikumaks (see ruum (mitte v6imla, sest v6imla on uus, ilus ja suur koht, täpselt selline nagu üks v6imla olema peab) kus me mängisime oli meeegapisike nagu nukumaja v6imla) muuta, nimelt vahetas ta pehmemat sorti pallid kossupallide vastu. Juhhei, keset mängu pöörasin ma ümber ja sain kohe lataki kossupalliga silma. K6ik, mis ei tapa, teeb tugevaks (ma siis lähen homme kehalisse m6ttega, et ma olen raudnaine). Tegime päris mitu pausi pallimängu vahepeal. Pauside ajal saime üle nende pinkide ikka ühtmoodi ja teistmoodi hüpata, tegime ka kätek6verdusi ja k6hulihaseid (need olid ainsad positiivsed ühikud eelmises kehalises), k6ige l6puks pidime gruppidena pinkide k6rvale istuma ja kamba peale pingi 10 korda üle pea endast ühele ja teisele poole t6stma. See k6ik oli esimene tund. Teises tunnis läksime v6imlasse. Seal olime nende samade gruppidena nagu pingit6stmises. 6petaja ehitas meile kitsest, ühest k6rgest asjast (ma ei tea nimetust, aga see käib 7 jupiks lahti) ja pingist "takistusraja". Me saime 2 hular6ngast ja siis pidime selle "takistusraja" läbima nii, et hular6ngaste abil liikuma ja jalgadega ei tohtinud p6randat puudutada (väljaspool hular6ngast siis), viimases l6pus läks meil midagi sassi ja pidime otsast peale alustama ja siis uuesti otsast peale, sest k6ik pidid raja 2 korda läbima. Pärast seda pidime "takistusraja" läbi nii, et terve v6istkonna peale tohtisime p6randat puudutada 4 v6i 5 (ma ei mäleta enam) kehaosaga. Ja ülatus-üllatus seda rada ei pidanudki 2 korda (v6i siis meie v6istkonna puhul 3 korda) läbima. Pärast seda panime k6ik muud asjad ära peale nende kobakate, mille nimetust ma ei tea. Eks ikka selleks, et miskit uut ja huvitavat teha. Nimelt pidime v6imla ühest otsast teise saama, p6randat puutumata ja selles oli meile abiks lahtikäiv kobakas, sest me pidime selle kobaka juppide peal liikuma. Tunni l6petasime vahva pallimänguga, mis sarnanes kulliga (mul t6esti pole nii palju jaksu, et seda lahti seletada). Siinkohal ei saa ma siiski ühte asja mainimata jätta üleeelmise kehalise kohta, nimelt üleeelmise kehalise l6petasime me tuntud lastemänguga "Haned, luiged, tulge koju!", saksa keeles on teised s6nad, aga muidu seesama mäng vanadest headest aegadest.
Laupäeval pidime s6psudega Linzi jaapani toitu sööma minema, aga kuna üks tüdruk jäi haigeks, siis ei läinud. Läksin hoopis Grünausse ema vanemate juurde, et küpsiseid küpsetada. Hommik algas toredalt, ma ärkasin pool 9. Kui ema oli Conny jaoks hommikusöögi valmis pakkinud (ta läks Schlierbachi orkestri proovi, neil tuleb esinemine), siis hakkasime lauda katma. Eelmisel 6htul oli ema koridori valmis pannud korvi munade, jahu, suhkru ja muu kraamiga, mida küpsetamiseks tarvis. Hommikul oli see kadunud ja siis tuli emal meelde, et me helistasime küll vanaemale, et öelda, et ma tulen, aga Michile (kellega koos ma pidin minema) unustasime öelda. Ema helistas, siis vanaemale ja küsis, et kas Michi on seal ja vanaema ütles (nüüd tuleb k6ige parem koht!), et Michi oli tema juures juba kell 7 hommikul olnud ja tema oli läinud alles öösärgis uksele vastu. :D Hiljem rääkis vanaema, et ta oli suurest ehmatusest hommikul (ehk Michi valitud kellaajast) unustanud esimesele laarile küpsistele suhkrut lisada, aga ta ütles, et nendest untsu läinud küpsistest pole midagi, sest nendest saab väga head kooki teha. Grünaus 6ppisin ka 2 uut asja, mitte saksa keeles vaid dialektis. :D Schau ma mal ja blöd. :D Küpsiste küpsetamisest nii palju, et ma tegin Grünaus k6ike muud peale küpsiste küpsetamise. P6hiliselt mängisin Rummikubi. Kusjuures, asi polnud minus. Lahe oli sellegipoolest. Ema muidugi lootis, et kui ma Grünaust tagasi tulen, siis ma oskan sadat sorti küpsiseid küpsetada ja tahan ka oma oskusi praktiseerida.
Pühapäeval kui me Grünaust tagasi tulime, siis tulid Connyle külalised, koolist, Conny kutsus mind ka. Läksime aiamajja, s6ime küpsiseid ja j6ime lastepunshi. Ma ei saanud muffigi aru, mis nad rääkisid, aga savi sellest, mul oli ikkagi nalja nabani ja l6bus. Pärast tulime tuppa ja mängisime Play Stationiga mingit mängu ja kui ma Evalt küsisin, et kuidas see käib, siis ta ütles väga tabavalt, et vajuta nuppe ja looda, et midagi juhtuks. See oli t6esti k6ige targem valik, sest hakata midagi teadlikult ja taktikaliselt tegema oli küll lootusetu üritus, vähemasti minu jaoks. Ühe mängu mängisime Eyetoyga ka, see on niiiiii lahe vidin, ma ei v6i. :D
Esmaspäeval sain ma koolis mata 6piku ja matemaatika 6petaja tahab, et ma üritaksin koduseid töid kaasa teha, mitte et ma midagi aru saaks. Eks ma siis püüan. Pärast kooli tulime koju, s6ime käba ja siis läksime tavapärasele Kirchdorfi tuurile. Seekord kestis Conny muusikakool kauem, sest tal on lähenemas mingi esinemine. Seega oli meil tavalisest rohkem aega ja läksime 6unu ostma, 6unafarmist. Olin esimest korda 6unafarmis (no kui nüüd Kreekat meenutada, siis ma peaksin praegu elama 6unafarmis XD). Ema ütles, et kui sinna majja sisse astuda, siis on kohe 6una l6hna tunda, aga ma poleks osanud arvata, et see t6esti nii on ja et see l6hn veel nii tugev on. See 6unafarm oli hullult lahe, ropult 6unu, sadat sorti ja v6ta missuguseid tahad, maksad ainult kaalu eest. Me s6itsime sinna farmi meeletu ringiga, sest ema katsetas ühte teed, aga see ei olnud päris see 6ige tee. :D Ja ma s6itsin Austrias esimest korda tunnelis! See oli nii ilus ja lahe. :D Emale tegi mu vaimustus natuke nalja. Teekond sinna oli super. Vaade oli nagu postkaardilt. T6eliselt ilus maastik on ikka Austrias! Oma osa oli kindlasti ka ilusal ilmal, päike paistis ja sooja oli 15 kraadi. Pärast 6unafarmis käiku küsis ema, kas ma panoraamwc'd tahan näha. Ma jäin kohe s6natuks sellise küsimus peale. Siis küsis ema, kas ma olen kunagi panoraamwc'd näinud, mille peale ma vastasin, et ei ole, millele järgnes kiire, siis lähme sinna. Ja läksimegi. Kui natuke paha l6hn ja tohutul hulgal kärbseid välja jätta, siis oli see wc küll vinge. :D See oli selline puust wc, millel see sein kuhu poole sa näoga vetsus istudes oled oli tervenisti klaasist. Vaade oli super, ausalt. :D Ma vetsus ei käinud (vetsus käimise m6ttes :D), aga ikkagi oli elamus omaette. :D
Teisipäev ja kolmapäev olid tavalised koolipäevad ja 6htupoole oli mul m6lemal päeval saksa keele tund. Teisipäeval jäin pärast saksa keele tundi Heidi (mu saksa keele 6petaja, ema parim s6ranna) ja Ursula (Heidi 6de) juurde teed jooma ja kooki sööma. Rääkisime pikalt ja laialt, p6hiliselt Kreeka ning Austria eluolust.
Eile oli koolis tavaline. 6htul otsustasin minna esimest korda v6rkpallitrenni, kuhu mind Daniela kutsus. Enne trenni suutsin muidugi 3 tundi p6deda, et ma ei taha minna ja ma ei oska (minu puhul tüüpiline). :D Aga... SEAL OLI NIIIII SUPER! Treenerid tunduvad t6esti oma ala professionaalid ja fännid. Ülim6nus. K6ik olid väga s6bralikud. Alguses oli soojendus, seejärel v6rkpalli harjutused ja siis natuke ka mängisime. Ja teate, k6ik mida ma Eestis nö 6ppinud olen ON vale (arvatavasti on probleem minus ja n6rgas järelvalves). P6him6tteliselt oli nii, et mina ja Daniela olime paaris (harjutuste ajal) ja meiega oli koguaeg üks treeneritest, sest ma olen ikka nii lootusetu juhtum. Terve tunni (harjutuste osa) pühendasime meie ülevalt vastu v6tmisele. Ja see oli nii armas kuidas see treener, kes meiega tegeles koguaeg ette ja taha vabandas, et ta inglise keel pole k6ige parem. Ja üks naine, kes minu meelest mega hästi mängib rääkis minuga juttu vahepeal ja ta on Tallinnas käinud ja siis ta ikka kiitis kui ilus Tallinn on (seda oli nii hea kuulda :)). Ja nüüd valmistuge k6ht k6veras minu v6rkpalli mängimise (6igemini servimise) üle naerma. :D Nimelt ma servisin nii, et pall lendas lakke ja jäi mingite asjanduste (millega kinnituvad nii lambid kui köied ja muud aktraktsioonid lakke) peale seisma. Hakkasime pallidega seda alla viskama, aga see l6ppes sellega, et veel üks pall jäi lakke, siis hakkasime kahte palli alla viskama ja jäi kolmas pall lakke kinni. :D :D :D L6puks leitutati parem viis, kuidas pallid kätte saada ja mäng jätkus. :D Mina ikka vabandasin ette ja taha, aga k6ik ütlesid, et pole hullu ja et nalja peab ka saama, et see ongi see mis teeb trenni l6busaks. Kusjuures üks treeneritest on mu pinginaabri (üks armsatest Anna'dest) isa. Igastahes, kui ma koju j6udsin ja Conny küsis, et kuidas oli, siis ma ütlesin: "Ich bin sehr vertig, ich bin sehr loser, ich bin sehr glücklich." Selle peale Conny ja isa naersid. Järgmine nädal lähen kindlalt uuesti!!!
Täna oli koolis avatud uste päev. Sclierbachi ja Westholmi avatud uste päevad on nagu öö ja päev. Westholmis on avatud uste päev selline, et ah meil on avatud uste päev ja hea 6nne korral on üks klass, kus lapsed saavad värvida, joonistada vms. Schlierbachis on avatud uste päev nagu mingi tähtpäev. K6ik on aktsioonis. Kooli orkester mängis. Orkestrist nii palju, et see on super lahe ja mis eriti vinge on see, et poisid laulsid ja sellised minu klassi poisid, kellest ma poleks osanud oodata, et nad laulda oskavad/tahavad, t6eliselt lahe minu meelest. Füüsika klass oli täis erinevaid eksperimente ja värke. Bioloogia klassis sai nähe sibula, banaani ja tomati DNA'd, mikroskoobid olid, südame tükid, verer6hku sai m66ta ja mida k6ike veel. Terve kool oli erinevate projektide esitlusi, suuri telekaid ja tehnikat täis. Oli puhvet. Kell 5 algas mingi etendus 4. klassi poolt. Jnejnejne. Rahvast oli ka meeletult meie pisikeses Svlierbachi gümnaasiumis. Ülivinge minu meelest! Ma t6esti fännan ja armastan oma kooli (seal käisime eest suur aitäh emmele ja issile! :)). Kusjuures täna oli veel ülilahe see, et meie klassis oli külas Alex. Ta käis minu klassis 5. klassini ja pärast seda läks tööle, aga tal pidavat olema komme käia paar korda aastas oma klassil külas, et lihtsalt tundides istuda, s6pradega chillida ja aega veeta. Esimeses tunnis istus ta minu k6rval, sest mul seal nüüdsest vaba koht. Ja ta on ülilahe tüüp! Rääkisime igast asjadest ja vahepeal vaatas 6petaja isegi meie poole sellise natuke kurja pilguga. :D
Nonii ma olen nüüd vist valmis ja mul on kael kange blogi kirjutamisest (6igemini selle tarbeks arvutis istumisest). Kusjuures k6ige selle juures ei saa ma mainimata jätta, et ma alustasin selle postitusega eile, aga ma ei j6udnud enne v6rkpalli valmis ja pärast seda ei jaksanud.
Lisaks pean veel vabandama teie ees oma kohutavate trükkimisvigade pärast. Ma täna koolis lugesin 2 viimast postitust ja pidin pikali kukkuma. Nende vigade p6hjus on väga lihtne, ma ei loe postitust enne publish postile vajutamist. :D Andestage, ma täna muudan ennast ja hakkan nüüd postitust läbi lugema.
Liebe Grüße für Alle und gute Nacht! :)

Seitsmeteistkümnendal seitseteist.

2009-11-17T20:23:00.006+02:00

Huhuhuuu, mul on sünnipäev, aga 17 ma veel ei ole. :D
Hommikul kires kukk vanal heal ajal, 6.30. Pani ennast riidesse, pesin näo ära ja läksin sööma. Oiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii, kui armas mu pere on. :) Ema-isa olid köögis ja Conny istus laua taga. Kohe kui ma uksest sisse astusin ja nagu alati "Guten Morgen!" ütlesin, siis tulid ema ja isa köögst, ema k6igepealt. M6lemad kallistasid ja soovisid 6nne, siis tuli Conny ning kallistas-6nnitles ka. Nii nunnud nad on. Laual p6lesid küünlad, oli tort (mousse shokolaadi oma, jammmmiiii), suur lillekimp (tegelikult ma nägin seda juba eile, sest ma olin meie tavapärasel Kircdorfi tiirul kaasas, kuigi ema ütles, et ma v6in vabalt Michiga koju jääda (teadagi küll miks, eks :D), aga no ma tegin nägu, et ma ei tea midagi :D) , kommikarp ja minu taldrikul oli paberirull. Kui ma laua taha istusin, siis Conny ütles kohe, et ma paberi lahti teeksin, ema lisas, et see on Conny poolt ja siis ütes, et natuke nende poolt ka, mille peale Conny ütles, et ei ainult tema poolt. :D Paberil oli veepargi pilt ja kirjas oli suurelt: "Gutschein für einen Tag im Aquapulco!", nii lahe ma saan veeparki minna. Ema küsis, et kas ma tahan torti süüa v6i miskit muud, mina otsustasin tordi kasuks, mille peale ema t6i SUURE kööginoa ja ma pidin tordi lahti l6ikama (mulle absoluutselt ei meeldi torte/kooke lahti l6igata, 6nneks polnud mu tordil kaunistusi, ta oli nii ilus ilma nendetagi :)). MU TORT ON NII HEA!!! Ma v6iks vist sellest juunikuu l6puni toituda, aga noo siis ma tuleks 100 kilo asemel 200 kilosena tagasi. Tordi söömise ajal loendasin ma küünlad üle ja neid oli täpselt 17! Nii nunnu. Pärast tordi söömist oli schnell, schnell, schnell (andestage saksa keele oskajad, kui see valesti on kirjutatud). Kui me Connyga alla läksime, et riidesse panna, siis järsku hüppas Conny uksest välja, seal olid Viki ja Mareike. Conny tuli tuppa tagasi, ise samal ajal sositades, et Annelyl on sünnipäev. Ei, ma üldse ei märganud. :D Läksime "rongijaama" (no ausalt see on tegelikult peatus, aga kas selline asi nagu rongipeatus esineb eesti keeles?), kus soovis Magdalena mulle 6nne. Natukese aja pärast tuli Theresa (ma pole kindel, kas ma ta nime 6ieti kirjutan). Conny alustas taaskord oma vihjamisega. :D Theresa soovis ka 6nne ja ütles, siis naerdes, et ma peaaegu ju ei pannud tähele. :D Koolis oli tore, kohe kui ma klassi läksin, siis osad, kes teadsid/mäletasid, et mul on sünnipäev soovisid 6nne, üks hästi armas tüdruk - Anna kallistas ka. Üks teine Anna kinkis mulle Manneri vahvlid ja ühed küpsised. Nii nunnu. :) Üha rohkem armastan ma oma klassi. Mul oli kommikott ka koolis kaasas nagu Eestis kombeks (kusjuures kommikotis olid EESTI kommid!!!). Kommikoti eest suur aitäh emmele-issile. :) Siinne ema pakkus, et äkki ma tahaksin torti kooli kaasa v6tta, aga siis ma seletasin Eesti traditsiooni (kommikott + laulmine) ja siis arvasid nii ema kui ka isa, et arvatavasti pole siis torti vaja. Kommi plaanisin pakkuda psühholoogia tunnis, aga see plaan läks vett vedama, sest seoses täna koolis olnud Pray day'ga oli meil psühholoogia tunnis üks Indiast pärit mees, kes rääkis hinduismist. Kusjuures päris huvitav oli, silmaringi avardamise m6ttes, sest enamus asju kuulsin ma esimest korda. Otsustasin, siis kommi pakkuda matas. Matemaatika alguses läksin 6petaja käest küsima, et kas ma v6in midagi klassile öelda. Ta lubas, siis ma jooksin käbe oma kommikotti klassi teisest otsast tooma (ärge nüüd arvake, et mu klass mingi hiiglama suur on). Seletasin klassi ees Eesti traditsiooni, jättes mainimata laulmise, sest ausalt öeldes ei ole ma sellest laulmisest eriti vaimustuses (armas m6te, aga alati on see nii imelik (vähemasti minu arvates), et mina üksi istun klassis samal ajal kui teised peavad püsti seisma ja mulle laulma), aga 6petaja algatusel mulle siiski lauldi sel ajal kui ma komme jagasin. Jällegi - nii nunnu (ma olen seda juba palju kirjutanud ja arvatavasti kirjutan veel, nii et pange end valmis :D). Kusjuures, ma seisin püsti ja teised istusid. ^^ Ja mulle tundub, et neile meeldisid eesti kommid. Arvatavasti minu sünnipäeva puhul jäid mu klassi 2 viimast tundi ära juhheii, ma ei pidanudki uhkes üksinduses üle poole tunni rongi ootama, juhheiii. :D Bioloogia tunnis olid ka chillid. Me läksim bioloogia 6petaja juurde koju, et mingieid treeningmasinaid proovida. Tal olid kodus s6udeergomeeter (mingi väga imelik v6rreldes Westu omaga, selline eriti moodne :D), 2 rattatrenazhööri (ma tean, et valesti kirjutatud, aga mul pole siin katusega asju ja ätti pole ma ka siiani suutnud siit klaviatuurilt leida). "Rongijaamas" ootasime tavalisest pisut kauem rongi, sest me saime bioloogiast natuke varem lahti, aega sisustasime mu järele jäänud komme süües. Koju j6udes 6nnitles mind Michi ja kinkis mulle cd Austria lauludega ja selle plaadi peal on ka "I am from Austria"!!! Nii nunnu. Kuna ema arvas, et ma tulen hiljem koju, siis polnud ta midagi peale knödel'ite kokanud. Seega s6ime knödeleid maasikakastmega, njammi. Natukese aja pärast läksime mina, ema ja Conny firmasid läbi s6itma, sest Connyl oli vaja avaldusi ära viia, et suveks kuskile tööle saada. Käisime kuskil keraamika "poes" (pigem lao moodi koht), ostsime natsa savi (nii umbes 60 kg). Koju tulles viisime savi keldrisse, kus oli juba ees natsa savi (nii umbes 100 kg, mulle on jäänud mulje, et mu emale meeldib k6ike varuda :D). Ema oli väga üllatunud, kui ma ütlesin talle, et ma olen esimest korda meie keldris ja siis seletas mulle k6ik lühidalt ära, mis seal on. Seal oli natuke veine, natuke mahlu, natuke küünlaid, natuke aiaasju ja natuke mingeid asju mille kohta ema ütles: "Franz!" (k6ik natukesed on jutumärkides). :D Kui me üles läksime, siis me emaga m6lemad tahtsime torti!!! Ja s6ime ka kusjuures ja mängisime Rummikubi. Natukese aja pärast läks ema oma workstadt'i, sellest natukese aja pärast läskin ma ka. Ma tegin ühe küünlaaluse ja see tuleb Raku stiilis, jeeeiiii. :D Kusjuures täna v6in ma kodus inglise keeles rääkida, sest mul on sünnipäev, homme enam mitte, aga siis ma ütlesin, et homme on ka tähtpäev. Nimelt mul saab kuu aega Austrias täis ja kui ma seda ütlesin, siis hakkasime emaga üksteise v6idu heietama, et kui kiiresti see aeg on läinud ja nii, aga t6esti on ja kusjuures mul on selline tunne nagu ma oleksin siin mitumitumitu kuud olnud.
Tänuavalduste rubriik:
Aitäh k6igile, kes mind täna meeles pidasid! :) Aitäh emmele ja issile päevakübara tablettide ning l6hna eest, see l6hn on niiiiii hea! :) Aitäh Krissule, Annale, Kaarile, Küllile, Aliceile ja Elinale kaardi ning shokolaadi eest! :) Ma ei saa mainimata jätta, et nii emme-issi pakike (kuldse paki tegin ma täna lahti) kui ka Krissu & co pakike j6udsid eile kohale, seega väga täpselt. :) SUUR, SUUR AITÄH VEELKORD! :) :) :)

2009-11-16T20:01:00.000+02:00

Nonii, nonii, nonii... Ma ei tea, kuidas teile (loe: sulle, mu armas lugeja) tundub, aga ma siin vaatan, et ma olen päääris laisaks läinud... :D Pärast blogi kirjutamist lähen seisan nurka ja häbenen.
Absoluutselt k6igest, mis viimase 3 peaaegu 4 nädala jooksul on juhtunud ma kirjutama ei hakka, läheks liiiga pikaks. Üritan v6imalikult lühidalt teha, aga arvestades seda millisteks mu eelnevad lühikesed postitused on kujunenud, siis pange end valmis. :D

Alustaks, siis...
1) Oma pisut hilinevad (süü on täielikult minul, sest ma pole olnud eriti aktiivne oma aadressi avaldamisega) sünnipäevakaardid ja -kingitused v6ite teele panna aadressil:
Annely Rebane
Kilianstraße 1
4552 Wartberg an der Krems
Upper Austria
Austria
2) Sünnipäevak6ned on oodatud telefonidel:
Kodus - 004375877379
Igal pool mujal (mobiil) - 06803013484

Alustame koolist, sest koolist olen ma enda arvates k6ige vähem rääkinud. Ma käin Schlierbach Gymnasium'is, mis asub ülatus-üllatus Schlierbachis. Elus esimest korda käin ma erakoolis. Hommikuti ärkan ma pool 7 ja 7.10 lähme (mina, Conny, Viki ja Mareike) kodust välja, et rongi peale j6uda. Rong väljub ma ei tea mis kell. Rongiga s6idame umbes 10 minutit, siis bussipeatusesse ja bussi peale. Tunnid algavad 5 minutit enne kaheksat.
Ehitusliku (vms) poole pealt on enam-vähem sama olukord, mis Eestis. Kinnised koridorid, garderoob, kehalise riietusruum (ei peagi dressides terve päeva ringi j6lkuma, m6nna), raamatukogu. Naljakas on see, et neil käib siin kogu elu karpides. :D Nii kui esimene tund l6ppeb, siis karbid kotist välja ja sööma. :D Mul on ka v6ikud vms karbiga kaasas, aga karp ei tule pärast esimest tundi kotist välja ja kui tuleb, siis selleks et ma saaksin kotist asju v6tta v6i asju kotti panna. Täitsa ulme, neil on siin selline paberimajandus ka. Ausalt, nad on puude surm. Muudkui koopiad, koopiad ja veelkord koopiad ja koopiate tarbeks on kaustad (mul on ka üks :D). Siinne hindamissüsteem on 1-5 ja 1 on k6ige parem (kusjuures sellega tuleb meelde, et Kreekas ma ei saanudki 1,5 kuu jooksul sealset hindamissüsteemi tundma, aga äkki seda ei olnudki XD (arvestades sealset "head" haridussüsteemi)).
Inimesed koolis on väga head, lahedad, vastutulelikud, abivalmid, s6bralikud, nii 6pilased kui ka 6petajad. Kohanemine ja sissesulandumine on olnud kindlasti palju lihtsam ja toredam kui Kreekas. Minu klass tundub selline ühtne olevat nagu 9. a klass Westholmis oli, imeline. :) Tundides üritan v6imalikult palju kaasa teha ja kui midagi tahvlile kirjutatakse, siis kirjutan mina ka, kusjuures ma olen füüsikas pikki-pikki jutte oma kausta (!) kirjutanud, aga tuleb ausalt tunnistada, et kuna ma tahan, et mul oleks 6ieti (v6i siis enam-vähem 6ieti, osadest tähtedest ei saa ma pinginaabri vihikus aru), siis olen ma k6ik pinginaabrilt maha kirjutanud, aga ise nimetan ma seda siiski konspekteerimiseks. :D Igastahes koolis mulle meeldib. Hoolimata sellest, et hommikuti on väga raske üles t6usta lähen ma ikkagi hea meelega kooli.
See l6ik on pühendatud Martinile. Kuidas keelega läheb? Kindlasti paremini kui kreeka keelega läks. Paljude s6nul läheb mul saksa keelega väga hästi ja see on imeline, et ma nii lühikese ajaga nii palju aru saan. Mina isiklikult ennast nii pro'ks ei peaks. Minu meelest läheb keskmiselt, arusaamisega kordi paremini kui rääkimisega. Saksa keelega on karm värk ja seda tänu Bentile, kes ütles, et k6ik peavad minuga saksa keeles rääkima ja et mina pean saksa keeles vastama. Nüüd siis ongi nii, et pere räägib saksa keeles ja inglise keel v6etakse appi viimases hädas ning mina pean püüdma saksa keeles vastata. Nii ma siis pusingi saksa keeles päevast päeva. Koolis on see asi natukene lihtsam. ;)
Nüüd siis viimase aja sündmustest...
Neljapäev oli SUPER! Alexandra, Flavia ja EVA tulid meile, et reedel Burg Alpersteini minna, kus oli see nv YFU vabatahtlikke kokkusaamine ja kus see nädal on semestri6pilaste (need, kes Austriast lähevad) ELO. Tundub, et Burg Alperstein on siinse YFU teine kodu. Igastahes see oli nii lahe, nii lahe, nii lahe. Ma sain EESTI KEELES rääkida! Me küpsetasime Lebkucheneid (neid on sadat sorti, aga me küpsetasime mingeid piparkooi sarnaseid). Alustasime küpsetamist nii, et köögis olid mina, Eva, Conny ja vahelduva eduga ka ema, l6petasime nii, et köögis olime ainult mian ja Eva. Nalja kui palju. :D Pärast küpsetamist vaatasime filmi, mis Eval kaasas oli. EESTI FILM! "Don Juan Tallinnas". Klassika Eva s6nul. Mulle meeldis. Ema vaatas ka seda filmi, tema jaoks panime inglise keelsed subtiitrid, kuigi ega needki vist väga palju ei aidanud. Eva magas minu toas, sest mu toas on endiselt voodi ja lahtikäiv diivan (kuigi diivan peaks allakorrusele kunagi millalgi minema). Rääkisime Evaga poole ööni. Küll seagripist, küll vähist, küll vahetusaastast, jututeemasi jätkus, ütleme nii ja magada ka väga palju ei saanud. :D
Reede oli nii, ma kohe ei teagi, väsitav (arvatavasti sobivaim s6na). Meil oli inkas töö, ma ei olnud selleks absoluutselt 6ppinud (p6hjused on kirjas l6ik üleval pool), ma ei j6udnud sellega valmis, ma ei taha seda hinnet teada saada. Kehaline oli kohutav. Me tegime selliseid t6eliselt "vaimustavaid" pallimänge soojenduseks nagu me eelmine kord tegime ja teiste s6nul alati teeme. Ma ei tea, need pallimängud on küll mingi 3. klassi teema. Pärast seda nö soojendust tegime miskit muud "toredat", midagi sellist mida ma pole elu sees Eestis teinud ja mis see t6ttu oli väga keeruline minu jaoks (ma ei taha endal tuju rikkuda täna, seega kirjutan sellest vb kunagi hiljem). Igastahes k6ige parem kehaline on ikka Eestis (v6ite seda ka Raudsepale öelda)! Kui ma koju j6udsin siis ma olin ikka väga läbi omadega. 6htu kodus oli m6nsa, isa j6udis ka koju l6puks. Tellisime pitsad söögiks, aga järele läksime ikkagi me emaga. :D Ja kuna suurt autot polnud, siis läksime isa kabrioga. ^^ Oh sa juudas, kui raske oli mul sinna oma jalgu sisse paigutada. Kokkuv6ttes oli autosse sisse saamine ja autost välja saamine ikka omajagu tööd, aga mulle meeldis, ikkagi elamus omaette. :D Pitsa oli ka imeline.
Nädalavahetusel midagi erilist ei teinudki eriti. laupäeval hoidsime Connyga korda mööda Flaviat. Flavia on nunnu p6ngerjas. :) Ma küpsetasin küpsiseid laupäeval, shokolaaditükkidega küpsiseid, nämmad olid. Teistele ka maitsesid. Ma ei tea, kas ma olen öelnud, et mu ema on kunstnik ja tal on kodus oma tööruum/pood, ta tegeleb p6hiliselt keraamikaga. See nädalavahetus küpsetasid nad isaga keraamikat. Ema proovis ühte uut tehnikat ja on nüüd nii sillas sellest, aga t6esti on ilusad asjad. Mulle meeldib eriti üks teekann. Eile tegime emaga koos l6unasööki, mina tekin shnitsleid, kalkunishnitslei. Jällegi olid head ja teistele ka maitsesid. Ja kui ei maitsenud, siis osakavad nad väga hästi valetada. :D Ema ütles, et 6petab mu kokkama. :D No tore. :D Ongi vist k6ik tänaseks. Uue postituse koha pealt ei luba ma midagi. :D
Aitäh lugemast! Suured musid ja kallid teile k6igile!
PS! Kallid, issi ja emme, kes te Eestis olete. Ma leian, et ma pole teile seda piisavalt öelnud, aga ma loodan, et te teate seda... Ma olen teile l6pmata tänulik ja 6nnelik, et ma vahetusaastal saan olla! Suur, suur aitäh teile! :) :) :)

2009-10-20T18:27:00.004+03:00

Täna ma ei peagi vabandama. :D Kas ma pole mitte tubli? :D
Eile läks mul osa asju muidugi meelest...
1) Ma ei tutvustanud oma peret. Aga ma teen siis seda nüüd: Sigrid - ema, Franz - isa, Cornelia - k6ige noorem 6de (aga minust ikkagi vanem), Michaela - keskmine 6de, Alexandra - k6ige vanem 6de (elab oma perega Viinis), Sushi - vanem kass, Mumu - noorem kass (vb panin kasside nimede kirjapildiga pange) ja 2 jänest (nende nimesid ma ei tea isegi kui neil on nimed). Elame Wartbergis (vb mainisin eelmises postituse, kui jah, siis nagu Eesti vanarahvas ütleb: "Kordamine on tarkuse ema!") suuuure aiaga suuuures majas. Mul on oma tuba siin, mida pean 6ega ainult siis jagama kui Alexandra oma perega külla tuleb.
2) Ma unustasin mainida, et ema on naljakas pisut. :) Nimelt kui me eile toidupoodides käisime, siis ta rääkis valjult omaette saksa keeles (tegelt on see mingi muu keel mida siin räägitakse, mingi dialekti tsirkus), ma ei saanud muidugi muffigi aru, natukese aja pärast ütleb mulle selgituseks, et ta m6tleb mida on vaja osta (toidupoes käiakse kord nädalas) ja järgmine kord kui ta jälle valjult m6tles, siis hakkasime koos selle üle naerma. :D
Ma v6in jumala kindel olla, et mul läks midagi jälle meelest, aga savi see.
Tänasest...
Hommikul ärkasin 6.30, et koos perega hommikust süüa. Pärast hommikusööki käisin pesemas ja kella poole 9ks (v6i natuke hiljem) viis ema mu Heidi juurde saksa keele tundi. Peale saksa keele tundi läksin koju tagasi. Hakkasime emaga moosi ja siirupit keetma, 6igemini valmistusime selleks. Ema andis mulle mingid vanad riided, mis neil olid ja siis läksime alla tema (kuidas seda nüüd öelda..) kunstiruumi, kus me hakkasime mingisugust asjandust valgeks värvima. See värv haises nagu halvaks läinud juust, aga see oligi ema s6nul mingi vana värv. :D Seda asjandust oleme tänase päeva jooksul 3 korda värvinud ja iga korraga näeb see üha ilusam välja. Kui me peale esimest värvimist üles tagasi tulime, siis ema hakkas kokkama ja küsis mis ma teha tahaksin, erinevate tegevuste seast valisin filmi vaatamise. Vaatasin "Hr. ja Pr. Smith'i", ilma igasuguste subtiitriteta. Kusjuures ma ei saa aru sellest, et miks nad absoluutselt k6ikidele asjadele saksa keeles peale peavad lugema. Eile vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi" ja "Huulepulga dzunglit", üllatus-üllatus ka need olid saksa keeles. :D Aga no pole hullu, ema arvates tuleb see keelele väga kasuks. ;) Kui Conny koju tuli, siis me s6ime l6unat. L6unaks oli pasta Austria moodi ja soojaks tehtud värske hapukapsas, njammi. Unustasin seda mainida, et enne filmi vaatamist s6in puuvilju ja käisin r6dul ning t6in endale kobara VIINAMARJU. :D:D:D Ema ja Conny otsisid mulle saksa-eesti s6naraamatut, aga kuna see on pisike ja neil pole seda 4 aastat vaja läinud, siis on see lootusetult kadunud. See-eest anis ema mulle Conny 1. - 3. klassi inglise keele 6pikud ja seega saan ma ikkagi pisut saksa keelt 6ppida. Umbes tund aega tgasi käisime emaga loomaarsti juures, et Sushile ja Mumule mingit asja osta (ravimit vist), siis läksime kohalikku kullapoodi patareid ostma ja enne neid kohti oli emal vaja sularaha välja v6tta ja teate mis? Selles pangas oli pangaautomaat, millel on drive-in. :D:D:D Ema ütles, et drive-in on küll, aga drive-outi peale pole keegi m6elnud, sest selleks, et drive-inist minema minna pead sa hakkama tagurdama. :D Praegu olen kodus ja tubane, varsti lähen vist välja aeda, et pilte teha ja kiikuda. :)
Tsau!

Head aega Kreeka ja tere tulemast Austria!

2009-10-19T21:07:00.004+03:00

Seekord ma ei alusta oma postitust vabandamisega, sest see on nii elementaarseks saanud, et pole m6tet seda mainida.
Nagu ka pealkirjast aru v6ib saada, siis ma ei ole enam Kreekas, vaid hoopis Austrias. Kreekas oli probleeme ja seega pakkus Eesti YFU (Maret loeb: meie norton :D) välja riigi vahetamise v6imaluse. Kuna tegemist on niiiiiiiii pika teemaga, siis pole enam m6tet detailidesse laskuda ja kirjutan lühidalt 2 suurest probleemist:
1) pere puudumine
2) tugiisiku puudumine.
Eile hakkasime Volosest pool seitse tulema, siia kohale j6udsin pool 10 6htul (kusjuures Austrias on 1 tund Eesti ja Kreeka ajast taga). Lennuki pealt maha tulles oli esimene reaktsioon: SIIN ON NII KÜLM! :D Kusjuures siin on endiselt külm, aga ma olen millegi pärast nii 6nnelik selle külma üle. Mägedes on lund sadanud ja esimest korda on siin suusarajad nii varakult avatud (ehk siis juba praegu!). Roninga s6itsin eile Viinist Welsi, kus vanemad tulid mulle rongi peale vastu. Welsist s6itsime kuskil 45 minutiti koju Wartbergi. Kui ma nüüd rongipileti pealt 6ieti aru sain, siis Wels on 215 km kaugusel Viinist, mis tähendab omakorda seda, et Wartberg on veel kaugemal. Tänu Krissule olen ma sunnitud siia l6iku veel midagi lisama... Palun väga vabandust, et ma pärast tervet päeva rändamist su s6numi kirjutamise ajal magama jäin. JA ÄRA NAERA SELLE ÜLE!
Esimesest täispikast päevast Austrias. Eile 6htul ütlesid k6ik mulle, et ma v6in nii kaua magada kui ma tahan, millele ema lisas, et mite kauem kui kella 9ni. :D Panin, siis äratuse kella 8ks, aga ma ei tea, mis sellega juhtus, sest ütles ärkasin ma ikka selle peale kui ema mind kell 9 äratama tuli. V6ib-olla ma jäin poole äratuse sättimise ajal ka magama. XD Ärkasin siis kell 9. Käisin kiirel t pesus, sest ma teadsin, et 40 minuti pärast lähme me emaga välja. Pärast kiiret pesu läksin elutuppa, kus ema luges ajakirja vms ja s6in hommikust. Kell 9.40 v6i siis m6ned minutid hiljem läksime välja. S6itsime emaga ühe tema s6ranna Heidi juurde, jätsime auto ta aia taha ja läksime jala edasi. Peatusime ühe teise s6ranna maja ees kus ema lasi uksekella ja siis läksime edasi. Natukese aja pärast tulid meile vastu ülejäänud 4 s6brannat - Ingrid, Helga (tema uksekella lasi ema ennem), Christina (oletan, et seda nii kirjutatakse) ja ühe nime ma enam ei mäleta (palun vabandust). Hakkasime tagasi jalutama. Läksime k6ik Helga juurde. Seal oli meil erakordselt suur hommikusöök, aga m6nus oli. :) S6brannad ajasid omavahel juttu. Vahepeal läks asi nii käest ära, et k6ik 6 inimest olid nagu paaridesse jagunenud ja rääkisid omavahel k6ik korraga, jutuvadin läks järjest valjemaks ja valjemaks. :D Minul oli nalja nabani. Aeg-ajalt nad küsisid mult, kas ma sain midagi aru. Seda ma vist ei pea ütlema, kuidas asi oli. :D Vahepeal püüdsid nad minuga ka rääkida, aga see oli veidi raskendatud, sest k6igil oli palju aastaid möödas sellest kui nad viimati oma inglise keelt olid praktiseerinud. Ei ole hullu, moel v6i teisel saime aru ja hakkama. Kella 12 ja 1 vahel tulime koju. Poole 2ks läksime Heidi juurde, kellega meil oli esimene saksa keele tund. Kusjuures ma ei saa mainimata jätta, et ma olen siin ühe päevaga rohkem saksa keel 6ppinud kui Kreekas kreeka keelt 1,5 kuu jooksul. Tund kestis pool tundi ja see oli väga lahe. Kui ma l6puks koju j6udsin (l6puks, sest ma suutsin jalgrattal midagi ketiga vussi keerata ja selle korda tegemine v6ttis aega, aga korda sain :D), siis läksime kohe ema ja Connyga (k6ige noorem 6de, mu 3st 6est, aga ikkagi minust vanem :D) uuesti välja. S6itsime mingisse suuremasse lähimase linna. Connyl algas seal viiuli ja flöödi tund, meie emaga läksime poodidesse, et nädala jagu toitu osta. Käisime ka reisibüroos ja tanklas. Läksime Connyle muusikakooli järele, siis viisime tema koju ja läksime teise pisikesse linna, sest emal oli paari pisikest vidinat vaja. Pärast seda tulime koju, ma s6in tüki kooki ja hakkasin oma asju lahti pakkima. Ütleme nii, et mul joppas, mu sampooni pudel oli kuidagi läbi hakanud laskma, tore eks. P6him6tteliselt üle poole pudelist läinud niuhti! Kusjuures see pudel oli suur, sest ma ostsin selle Kreekast, kus ei eksisteerinud normaalse suurusega sampoone ja palsameid. Kui ma asjad lahti sain pakitud, siis j6udis isa koju ja ema pidi oma trummitundi minema. Meie isa ja Connyga läksime sööma. Pärast 6htusööki pidi Conny oma ladina keele tööks 6ppima ja pakkus välja, et ma v6iksin kas telekat vaadata v6i arvutisse minna ning vabandas, et ta täna 6htul midagi teha ei saa, aga et teistel 6htutel v6ime midagi ette v6tta. Valisin arvuti nagu näha. :D Tänaseks siis k6ik. Gute Nacht! :)

PS!
1) Emme ma ei tea, kuidas mul muidu on v6imalik siin arvutis olla. ;)
2) Suured musid ja kallid ning tervitused teile k6igile Eestis! :)
3) Tervitused ning kallid Maretile Viinis! :)
4) Veelkord suur, suur aitäh Eesti YFUle, et ma riiki sain vahetada. :)
5) Martin, seda ka et...

JAI HOO!

Mis ma postituse pealkirjaks panen?

2009-09-30T19:08:00.008+03:00

See on juba nii tüüpiliseks muutnud... Ma pean taaskord vabandama, et pole siiatükk aega midagi kirjutanud. Ütleme nii, et see postitus on pühendatud Volose haiglale ja tegemist on haiglapostituse eriga, sest haiglasse minek oli kogemus omaette. :D

Kõik sai alguse sellest, et ma jäin haigeks. Teisipäevast reedeni koolis ei käinud ja reedel arvas Maret (mitte mina!), et kuna mu kplmale haigeseisundile oli lisandunud peavalu peaks kindlasti arsti juurde minema, muidugi pidi ta oma arvamust ka Charaga jagama. :D

Nii siis... Chara ütles, et tal on kella 7ni tund ja siis pärast seda läheb ta minuga haiglasse, läkski. Kusjuures hiljem selgus Mareti jutust, et ta oli veel eratunni ära jätnud.

Chara kimas oma väikese punase Fordiga haigla ukse ette, ütles et ma pean autost välja minema, rääkis mingi haigla ukse juurest tulnud töötajaga ja ütles, et ma temaga kaasa läheksin, et ta tuleb ka kohe. Läksin siis selle töötajaga kaasa. Haigla ukse juures oli mingi nö klaasputka, kust astus välja valges kitlis arst (nagu filmis :D). Nad rääkisid omavahel selle töötajaga, kes mind talutas. Ma sain nii palju nende jutust aru, et see töötaja ütles arstile, et minuga peab inglise keeles rääkima. Nii ta siis hakkas mulle haigla uksel (kindlasti kõige parem ja sobivam koht eks :D) oma ristküsitlust korraldama selle kohta, mis mul viga on. Sel ajal kui ma olin poole peal oma seletamisega suutsin ma ukselt hoobi saada, sest tegemist oli liuguksega ja mina muidugi suutsin ukseauku seisma jääda. Tüüpiline. Arst ehmatas natuke ja tõmbas mu ukseaugust ära. Selleks ajaks jõudis Chara ka kohale ja hakkas kohe sellele arstile midagi väga elavalt kreeka keeles seletama. Mis te arvate palju ma sellest jutust mõikasin? :D Muffigi on õige vastus. Igatahes võttis siis see arst laualt maski (nagu kirurgidel vms on) ja arvas, et igati sobilik oleks see mulle suu ette siduda. Noojah, mis seal ikka. Kuna neil on siin jõhker seagripi paanika, siis eeldasin, et kõigil kes haiglas on omavad ka seda toredat maski. Valesti tegin. Ma olin muidugi ainus! Ja kohe kui ma haiglasse sisse astusin ja registratuuri läksin jüllitasid inimesed mind nagu mul oleks mingi tappev haigus. Jube vahva oli, eks. Registratuuris hakkas Chara jälle elavalt seletama. Andsin neile oma passi ja Euroopa ravikindlustus kaardi, et neil oleks võimalik 1) vajalikud andmed mu kohta saada 2) mu nimi õieti kirjutada. Seda viimast nad muidugi ei suutnud! Eesnimi oli õige, aga saage tuttavaks mu perekonnanimi on RENALE. No nii mööda ikka ei paneks ja seda veel siis kui on PASS kust maha kirjutada. Tüüpiline Kreeka. :D Reede õhtu kohta oli seal erakordselt palju rahvast, poleks osanud aimatagi. Vaatepilt oli seal masendav ja ausalt ma mõtlesin, et miks mina seal olen, sest võrreldes nende inimestega seal polnud mul küll midagi häda. Aega läks ootamisega, aga lõpuks hüüti mu nime. Kusjuures seda, et ma Renale olen sain ma alles kodus teada ja haiglas ma hakkasin alles siis reageerima kui nad mu eesnimeni jõudsid, haiglas imestasin miks see nii on, aga nüüd olen targem. :D Läksime Charaga sisse. Kõik oli väääga teistsugune. Oli üks suur ruum, kus oli kõikide arstide jaoks üks laud, aga muidu olid sellised boksid läbivaatuseks, mis menutasid mitme inimese palateid Eestis. Ja nad on imelikud, ausalt. Mulle topivad maski ette ja mida kõike veel, aga kilesusse ei pea keegi kandma. Nad seda ei karda, et ma olen tänaval äkki seagripi sisse astunud ja nüüd tassin selle oma tossudega neile sinna haiglasse? Chara taheti sealt kohe minema kupatada, aga ta ei läinud, sest ta ei olnud kindel, et see arst kes minuga tegelema hakkab oskab inglise keelt. Ta läks alles, siis ära kui oli selge, et valdab. Läksin siis koos arsti ja oma võib-olla gripiste tossudega (you never know) ühte boksi. Rääkisin arstile, mis mul viga on või on olnud selle nädala jooksul. Arst kraadis mind. Küsis kas ma olen rase ja selle peale vajus mul ausalt karp lahti. :D Tegi mu peaga midagi. Vaatas kurku. Kui ta oli lõpetanud, siis kutsus ta teise arsti verd võtma. Kreekas ma endalt verd võtta ei lase enam! Mina, kes ma olen meditsiinikauge inimene oleks ka selle vere võtmisega kiiremini, paremini ja valutumalt hakkama saanud, arvatavasti ei näeks mu käsi praegu ka selline välja nagu ta näeb. Igastahes... See arst pani mu käele rihma peale, et veene paremini näha oleks ja tõmbas selle nii pingule, et mul oli tunne, et mu käsi alla poole sellest rihmast kukub lihtsalt otsast. Torkas süstla suvalisse kohta, aga mida aja möödudes ikkagi kuskilt paistma ei hakanud oli veri, mis tõttu hakkas ta mul seda nõela seal naha all edasi-tagasi liigutama. Kui tilk verd hakkas juba tulema, otsustas arst et ta loobub, võttis süstla välja ja käskis mul oodata natuke (ja mina mõtlesin jalga laskmisest). Natukese aja pärast tuli ta uue süstlaga, mille ta mulle järgmisesse suvalisse kohta käel torkas. Alguses ei paistnud jälle kuskil verd ja ta hakkas taaskord mul nõelaga naha all ringi tõmblema, mille peale lõpuks hakkas ka verd tulema. Mis te arvate mida mina samal ajal tegin? Kui arvate, et püüdsin sellest eelmisest verevõtu kohast verd pidama saada, arvae õieti. Kui ta sai lõpuks oma vajamineva vere kätte, siis selle asemel, et süstlatorke kohtadele plaaster panna (nagu Eestis kombeks), pani ta nendele kohtadele vatitupsu, mille tõmbas teibiga kinni. Seejärel läksin eelmise arsti juurde, kes tahtis Chara ära oodata, et siis temaga rääkida. Pidin veel röntgenisse minema. Täispakett ausalt. :D Röntgenikabinetti minnes hakkas seal olnud arst minuga elavalt kreeka keeles rääkima. Küsisin seepeale viisakalt: "Milate anglika?". Arst raputas pead ja jätkas kreeka keeles (arvatavasti sealt kus tal enne pooleli jäi). Mul ei jäänud seega muud üle kui oletada mõttes, mida ta räägib ja tegutseda nii nagu Eestis röntgenit tehes pidin. Ja ei teinudki valesti, vist. :D Enne kui röntgeniaparaat tööle pandi, patsutas arst oma kõhtu ja küsis: "Baby?". Ma raputasin elu eest pead ja ütlesin: "NO!". Röntgenipilti pidime 5 minutit ootama. Kui selle kätte saime, siis läksime mu arsti juurde tagasi. Ta vaatas pilti ja ütles, siis et nad ei leidnud midagija et arvatavasti on tegemist mingi viirusega. Röntgenipildi sain endale, jippiii! :D Sellest olen ma täiega sillas. :D Pärast viis Chara mu koju tagasi. Teel koju ütles ta, et neil Kreekas on väga hea meditsiin ja väga head arstid (khm-khm, ei hakanud tema rõõmu rikkuma, sest võib-olla milleski peale vereproovi võtmises on nad tõesti osavad :D). Punkt.

Nädalavahetus.
Laupäeval koristasime Maretiga oma tuba ja pesime pesu. Mul oli suht palju asju pesta ja seega tuli 2 masinatäit pesta. Kui pesu pestud sai, läksime Maretiga jalutama ja kiikuma. Õhtul saime Mareti sõpradega kokku ja löksime ühe tüdruku juurde filmikale. Sõime souvlakit ja vaatasime filmi "40-aastane neitsi". Fun-fun-fun.
Pühapäeval läksime Mareti, Chara, Mike, Alexandri ja vanaemaga mägedesse (Piliosse) restorani sööma. Seal oli Chara sõbranna (ka Mareti inglise keele frotesteerio õpetaja) oma perega. Kui pisut põrgulik kohale sõitmine välja arvata, siis oli tore. Restoranis oli tõeline söögiorgia. Sõime slatit, friikaid, kotlette, vorsti ja lambaliha, seda kõike meeletutes kogustes. Hiljem sõime Chara kooki ja mingit Kreeka halvaad (see oli kõike muud kui hea või maitsev).

Kõik muu.
Koolis on ülitore olnud. Klassikaaslased on lahedad ja mulle tundub, et ma olen nende sekka sisse sulandunud. Inglise keel on endiselt lemmik tund ja endiselt ainus tund, kus ma millestki aru saan. Võiks ju arvata, et matas saan ka aru, aga kus sa sellega. Ma ei saa mõhkugi aru, sest kui tahvlile kirjutatakse mingi tehe või võrrand, siis mulle tundub, et OH ma oskan seda, aga siis läheb keegi tahvli juurde, lahendab asja ära ja see on absoluutselt midagi muud kui Eestis õppinud olen. Teisipäevale oleks võinud panna nimeks "Omadega panges vol. 16". Nimi tuleb sellest, et Martini blogis oli üks postitus pealkirjaga "Omadega panges vol 126" ja ma olin sellest pealkirjast siis nii sillas, olen endiselt. :D Ja number 16 tuleb sellest, et noh ma olen tagasihoidlikum kui Martin. :D Miks ma omadega panges olin? Teisipäeval oli kehaline, aga kuna ma tunniplaani ei teadnud, siis mul polnud ka sellest pisiasjast õrna aimugi ja muidugi mul polnud kehalise riideid. Läksin siis oma tavaliste riietega ja mõtlesin, et ei tee kaasa. Kehalise alguses jooksevad nad mingi arv ringe kooli hoovis. Üks tüdruk võttis mul käest kinni ja tõmbas kaasa, et tule-tule sa jooksed ka. Mina ikka, et ei-ei mul pole riideid. Kehalise õpetaja oli selle tüdrukuga samal arvamusel kuni ta mu jalanõusid nägi (mul olid jalas mustad rihmikud), siis ütles tüdruk mulle valjult: "Sit!", istusingi ja vaatasin, mis toimus, nalja kui palju. Kui nad olid oma "jooksmise" ja võimlemisega valmis saanud, siis läksime hoonesse, mis oleks pidanud vist võimla olema, aga see on selline mitmest ruumist koosnve värk, kus on eraldi ruumid lauatennise, võrkpalli, kossu ja võib-olla veel millegi jaoks. Kuna mul riideid polnud, siis võrkpall, koss ja muu sedasorti spordist ma loobusin. Mängisime osade tüdrukutega lauatennist. Nii palju, siis rubriigist omadega panges.
Kõige toredam on see, et täna oli ka kehaline. Sellest veel toredam on asjaolu, et homme on ka kehaline. Iseenesest pole mul kehalise vastu midagi, aga mulle ei meeldi see riiete värgi pärast... Nimelt kui on kehaline, siis terve klass on dressides ja kuna riietusruume ei eksisteeri, siis peab kehalise riietega kooli minema ja nendega seal terve päeva veetma, juhhei.
Eile hakkasin inglise keele tundides käima. Chara viis mu oma parima sõbranna kooli, kus ma saan tasuta inkat õppida. SEAL OLI NII SUPER! See on selline münus ja kerge inglise keel, mida ma Eestis juba õppinud olen. Hea kordamine, mitte raske tuupimine nagu ma harjunud olen. :) Seltskond oli vahva. Rühmas on 5 poissi ja 1 tüdruk (eile puudus) peale minu. Poisid on minust raudselt nooremad, kes rohkem, kes vähem. Killumehed ja nalja sai. :D Tunnid on 3 korda nädalas - esmaspäeval, teisipäeval ja reedel. Ootan täiega järgmist tundi juba. :D
Koolis on chillbill. Isegi kehaline oli lahe, "jooksime", tegime nende naljakat võimlemist ja pärast seda mängisime neljakesi võrkpalli. Inkas võtsime mingit aegade teemat, aga ma ei mäleta missuguste. :D Matas hakkasin blogi vihikusse kirjutama, kirjutasin seda füüsikas edasi ja koduski. Füüsikas suutsin ma õpetaja kogemata närvi ajada. :D Ooo, ma oleks juba peaaegu unustanud... Ma pean vist JÄLLE haiglasse minema, sest ma sain kehalises mingi paberi, mis käib minu tervisliku seisundi kohta ja pinginaaber seletas, et seda peab laskma haiglas või perearstil täita, aga kuna mul viimast pole, siis ma eeldan, et mul on taaskord rõõm haiglat külastada. :D Pärast poole näitan seda paberit Charale ja eksnäis siis, mis ta selle peale ütleb.
Nüüdseks kõik... Homme on selle nädala viimane koolipäev, millele järgneb tänu valimistele piiiiik nädalavahetus, sest kooli taas teisipäeval. :D
Kalinihta! (kuigi pole veel öö, aga see tundub hetkel kõige sobilikum :D)

No tore!

2009-09-22T19:25:00.005+03:00

Wuhuuu! :D Ma olen nädal aega koolis käinud. Ja mu suhted klassikaaslastega hakkavad paranema. :D Kuigi ma suhtlen veel vähestega, siis mulle meeldib mu klass, kohati saab tundides nalja. Nimedega on mul endiselt probleeme, aga tänu sellele, et osad õpetajad nimesid õpivad, siis hakkavad osade nimed meelde jääma. Eile oli esimene inglise keele tund ja mulle nii meeldis, esimene tund kus ma peaaegu kõigest aru sain (peaaegu, sest kohati rääkis õpetaja siiski kreeka keelt). Ja eile oli ka esimene kord, kus mul ja Maretil ei olnud ühe palju tunde, sest mul jäi viimane tund ära, aga kuna me pidime Alexanderile kooli järele minema, siis ma ootasin teda. Pärast tunde läksime, siis Alexanderile järele, et ta vanaema juurde viia ja pärast pidime talle sinna järele minema. Ebanormaalne kui aeglaselt see laps kõnnib. :O Täna jäi minul kool vahele, sest ma suutsin haigeks jääda. Kuigi ma jõin pühapäeva õhtul esimese theraflu ja eile ja täna hommikul (ma ise poleks joonud, sest theraflu on ikka väga rõve jook, aga Maret oli nagu kuri ema ja käskis juua). Kui olin suutnud oma toreda joogi sisse kallata endale, vahetasin riided (ma olin endale juba kooli riided selga pannud), läksin magama tagasi ja ärkasin pärast seda kui Maret juba kodus tagasi oli. Mikel ja Charal oleks nagu tööjaotus tehtud - Mike üritab mind igati ravida ja Chara üritab mulle anda kõiki tekke, sest mul on rämedalt külm. :D Kui ma olin üles ärganud, siis istusime Maretiga elutoas ja kui Mike mind ärkvel nägi tundus ta eriti rõõmus, küsis kuidas mul on ja nii. Mina muidugi rääkisin, et mul on külm, mille peale ta ütles, et nad peaksid mulle konjakit andma, et kui tema väike oli, siis ta ema andis talle haiguse puhul kuuma konjakit, aga neil ei olnud konjakit ja Mike hakkas brändit otsima, aga kuna Chara oli mingeid asju ära pannud, siis ei leidnud ta seda üles, hiljem sain ma mingisugust kanget kraami ikkagi (mingi kirsivärk) ja kõigil oli nii naljakas kuidas ma oigasin selle käes, sest andke andeks ma pole kange alkoholiga ju harjunud. :D Nüüdseks on mul juba nati parem olla, kuigi külm on ikkagi. Loodan, et ma saan homme kooli minna. ;)
Seniks aga... TSAU!

2009-09-16T15:53:00.005+03:00

Oeh, ma pole siia jälle tükk aega kirjutanud. Palun vabandust, aga samas pole midagi eriti juhtunud, kui pühapäev välja arvata. Kirjutan siis natuke pühapäevast. Käisime Mareti ja Mike'ga mägedes. Selle mägiküla nimest ei saanud me Maretiga lõpuni aru. Algus oli eriti nõme, sest meile öeldi suht lampi, et minek. Natuke jõudsime enne minekut süüa ja kui me tahtsime veel mingeid asju võtta hakkas Mike õiendama, et kui me kohe välja ei lähe, siis jääme bussist maha. Teel bussipeatusesse ja isegi veel bussipeatuses vahutasin ma sisemiselt vihast. Ma ei saa kusjuures siiani aru, et miks meile võidud varem öelda, et minek. Buss millega mägedesse sõitsime oli lahe, selline reisibuss. :D Mägedes oli ilus ja mulle meeldis, ainus häiriv faktor oli Mike. Mägikülas käisime muuseumis, kus mulle meeldis ja Maret kirjutas külalisteraamatusse nii laheda sissekande. Mägedesse tuli meile järele Chara ja me läksime Zagorasse, kus oli mingi üritus, mis Charale oluline oli. Meie Maretiga läksime Javasse Mareti sõpradega kaarte mängima ja kella 10 ajal jõudsime tagasi Volosesse.

3. päev koolis on möödas. Hommikuti on raske üles tõusta kuigi ma tõusen tunduvalt hiljem kui Eestis. Kool algab siin kell 8 nagu Eestiski ainult selle vahega, et kõik kogunevad õue oma igahommikuseks palvetamiseks. Tundides on suht lebo, sest ma ei saa midagi aru, teen oma asju peamiselt. 1 õpetaja (Roppa) tahab, et ma tunnis natukenegi kaasa teeksin. Mareti klassikaaslastest olen aru saanud, et ta ei ole väga tore ja armastatud õpetaja, aga mulle ta täitsa meeldib, sest ta ikka püüab mulle seletada, mis tunnis toimub ja ajab vahetunnis juttu. Ja ta oli nii sillas kui ta mu käest inglise keeles küsis, et kuidas läheb ja mina vastasin kreeka keeles, et hästi. Klassikaaslastega ma pole eriti jutule saanud, nemad pole minuga rääkima tulnud ja ma ei ole neile peale lennanud, sest mulle tundub, et nad ei oska eriti inglise keelt. Peamiselt suhtlen ja olen koos Mareti klassikaaslastega ja nemad on tõesti lahedad. Maret ütles eile, et neil on isegi lootust saada isegi parimaks klassiks, kes tal olnud on. Mul on Mareti pärast hea meel. Tegelikult on üldse nii, et ma peaksin siin 1. klassi asemel 2. klassis käima, aga kuna ma ütlesin Charale, et Eestis ma käiksin praegu 10. klassis siin olen siin oamdega 1. klassis. Nüüd ma olen targem ja kui ma peaksin Zagorasse minema, siis seal ma 10. klassi viga ei tee. :D
Kirjutan rohkem koolist endast ka, sest see on midagi VÄGA TEISTSUGUST võrreldes Eestiga. Enne pean veel seda ütlema, et nende 3 päeva jooksul siin koolis olen ma hakanud Eesti koole ja haridussüsteemi vägavägaväga hindama. Nüüd Kreeka koolielu eripäradest:
1) koolimajas on lahtised koridorid
2) neil on 23!!! õpikut, kusjuures 5 neist on matemaatika omad ja keemiaõpik on õhem kui tavaline kaustik eestis
3) vahetusjalatseid ei eksisteeri
4) suur enamus kannab seljakotte ja nii, et sangad on haiglaselt pikaks tõmmatud
5) hoolimata 23 õpikust on nende haridussüsteem saast ja peaaegu kõik käivad pärast kooli iag päev eratundides, mis tähendab, et vaba aega on neil ainult nädalavahetustel
6) kõik tunnid on samas klassis ja õpetajad siiberdavad klassist klassi mitte õpilased
7) naisõpetajate harakaefekt - absoluutselt kõigil õpetajatel, kelle tundides ma olnud olen peab midagi läikivat või sädelevat olema
Võimalik, et mul läks midagi meelest, aga kui meelde tuleb siis annan teada. Seda blogipostitust kirjutasin ma täna 1. ja 2. tunnis vihikusse. Miks ma sellise süsteemi leiutasin? 2 põhjust:
1) blogisse postitamine võtab vähem aega
2) hea viis tunde sisustada
Ahjaa, ma oleks peaaegu juba unustanud... Kreeklastel napib nimede osas fantaasiat. Minu klassis on peaaegu iga teine tüdruk Maria ja iga teine poiss Kostas. Ja ma ei tee nalja, ausalt.
Enne kui ma lõpetan, sisi teen ühe asja veel selgeks. Peres ei ela ma ikka veel. :( Chara, et ta otsib uut pere, sest see pere kelle juurde ma algselt pidin minema ei saa mind praegu enda juurde võtta, vaid alles poole aasta pealt. Nõme. Lisaks palus Chara mult ja Maretilt 10 päeva aega, et asjad Kreekas paika loksuksid ja 10 saab meie arvutuste kohaselt täis järgmisel esmaspäeval. Loodame, et siis midagi muutub.
Tänaseks siis kõik ja tervitused Eestisse, eriti suured tervitused neile, kes mu blogi viitsivad lugeda! :)
PS! Ja kui te arvate, et ma mingi neeger olen, siis eksite sügavalt. Ma olen siin ainult 3 korda rannas käinud. Muideks siin sajab vihma kaaaaa! :D Kuigi mulle meeldib soe ja päike, siis ma tahaksin, et siin juba külmaks läheks.
Aga...adiio!

JAI HOO!

2009-09-12T02:22:00.004+03:00

Hei - hoo!
Ma ütlen ausalt, ma olen laisaks läinud. :( Igastahes räägin nüüd asjast...
Täna oli esimene koolipäev, wuhuu. :D Mõned minutid enne kella üheksat ajaks Maret mu üles ja ütles, et me peame koolis olema 10.30, ärkasin siis üles. Nägin veel kuidas Mike ja Alexander uksest välja läksid, sest Alexanderil oli ka täna esimene koolipäev ja tema pidi koolis olema kell 9. Küll on hea ikka vanem inimene olla. :D Käisin pesemas ja sättisin ennast, siis valmis ehk panin selga tavalised riided, sest siin ei ole esimene koolipäev pidulik sündmus nagu Eestis, mis on minu jaoks harjumatu, aga saab hakkama (inimene pidavat kõigega harjuma). Kell oli 10.26 ehk neli minutit oli jäänud selleni, et koolis olla, me mõtlesime juba (natukene ka lootsime), et meid on ära unustatud ja et kooli minek jääb täna ära, aga kus sa sellega, samal minutil sadas Mike koos Alexanderiga uksest sisse ja ütles, et me alla läheks, sest Chara sõidab mööda kvartalit ringi, läksime. Autos hoiatas Chara, et kool ei ole ilus ja seda ta tõesti ei olnud. :D Jõudsime kooli minuti või kahese hilinemisega, aga me ei olnud ainsad ja ega see vist eriti kedagi peale meie endi ei huvitanudki. Kõik seisid hoovis, sest seal oli preester õnnistamas kedagi või midagi (mul pole õrna aimugi kas õpilasi või koolimaja või kõiki) kreeka keeles. Ma täitsa kindel ei ole, aga kui ma asjadest õieti aru sain, siis ma läksin 10. klassi nagu ma Eestiski pidanuks ja Maret 12. klassi. Alguses tutvustati meid roosas pluusis naisele, kes oli vist inglise keele õpetaja (see naine ütles küll oma nime, aga need nimed siin on nii keerulised, et ma enam tõesti ei mäleta, aga pole hullu, sest ma olen kindel, et ta ise ka ei mäleta mu nime :D), kes omakorda tutvustasid meid minu klassivendadele Leandrosele ja Stefanosele, natuke hiljem tutvustas see sama roosas pluusis õpetaja mind Mariale (kusjuures minu meelest on siin iga teise naise või tüdruku nimi Maria), kes tutvustas mind omakorda Anastasiale, nad mõlemad käivad minuga samas klassis. Kui preester lõpetas, siis me (mina, Maria ja Anastasia) läksime kuhugi seisma ja ootama, siis läksid need kes oma nime ei kuulnud (seal ootamise kohas) mingisse kabinetti, siis me tulime sealt kõik kohe välja (ma ei tõesti ei tea miks) ja siis me läksime sinna sisse tagasi. :D Laua taga istus mingi mees tabelitega ja tegi midagi, siis Maria ja Anastasia rääkisid temaga kui kord nendeni jõudis ja Maria rääkis minu eest ka, sest ma ei oska mõhkugi kreeka keelt (veel!). Pidin oma perekonnanime ütlema, ütlesin, mees vaatas mulle otsa, naeris ja küsis: "Rebantes?", mina teist korda uuesti: "Rebane.", tema: "Rebanetts!" ja pani kirja, mina loobusin, kui Rebanetts, siis Rebanetts. :D Läksime klassi, huvitav ütleks selle kohta. :D Klassis olid toolid ainult pooltel, ülejäänud seisid või istusid laua peal (meie kaasaarvatud, sest me jõudsime viimastena klassi), aknad olid pärani lahti, tahvel oli vana, lauad soditud, väääga teistsugune võrreldes Eestiga (ELO: "Ei ole paremat, ega halvemat, on lihtsalt erinev." Oli vist nii?). Kool on üldse teistsugune, koridorid on lahtised, võrguplats on keset hoovi ehk kivipõrand (asfalt vms) ja võrguplats oli täna üks suur porilomp, sest täna sadas vihma (!!!) ja vahepeal isegi padukat, kodune tunne tuli kohe. :D Mina ja Maret täna õpikuid ei saanud, minu klassi omadest ei saanud keegi minu meelest õpikuid, Mareti omad said. Pärast kooli läksime Mareti klassikaaslaste Racheli, Maria (Mara) ja Mariaga minema, Maria läks koju ja mina, Maret, Rachel ja Mara läksime Racheli juurde. Sealt läksime edasi Maria kodu juurde, kus Mara läks oma koju ja meiega tuli kaasa Maria, jalutasime niisama ringi. Lõpuks jõudsime Maretiga koju, olime niisama ja hiljem läksime välja. Õhtul mängisime kaarte ja õpetasime Alexanderile potikut, mängisime mingit lauamängu. Hiljem vaatasime filmi, aga enne filmi vaatamist suutsin ma endale paanikaosakonna korraldada, sest mu prillid olid kadunud, Maret aitas otsida, pöörasime oma kotid tagurpidi, aga lõpuks olid need ikkagi mu õlakotis, kust ma neid vist 5 korda vähemalt otsisin, ma olen lootusetu juhtum ausalt, aga vähemasti leidsime üles. ;) Aga ma lähen nüüd magama, tegelt ma mõtlesin seda varem teha, aga ma tundsin, et täna ma pean siia küll kirjutama.
Muideks kui teid peaks häirima see, et ma koguaeg :D smaili topin igale poole, siis selles võite Martinit süüdistada, sest temast on see haigus mulle üle kandunud. :D
Olge tublid ja kohtume 297 päeva pärast! :)

2009-09-08T22:45:00.004+03:00

Alustan täna vigade parandusega eilse kohta...
1) Emme tee issile ka palun möödakarvapaisid minu poolt
2) Ma nägin Zagoras Voula't ja Stamatis't ja nad on koos Aliki'ga minust PEA JAGU LÜHEMAD!!! See on midagi nii imelikku mu jaoks. :D

Aga nüüd siis tänase juurde...
Hommik polnud midagi erilist - ärkamine, pesu, chillbill, arvuti. :D Pärastlõunal läks asi huvitavamaks. Chara viis meid Agriasse. Päevitasime ja ujusime seal. Rand (kui seda nii võib nimetada, aga vist võib, lihtsalt see on selline teistsugune rand :D) oli kivirand ja vees olid need siilikud vms, mille eest issi mind hoiatas kui ma eelmine kord rannas olin, ma nii jubedalt kartsin neid ja nendele peale astuda. :D Kui ma esimest korda vette läksin, siis mina sammusin edukalt muidugi sinna poole kus need siilikud olid, aga sel hetkel sain endale ka sõbra (ma ta nime ei tea kahjuks), nimelt üks kreeka vana mees (just nimelt lahku kirjutatult!) ütles mulle, et seal on need siilikud ja näitas, et ma teisele poole läheksin, läksingi. Hiljem kui ma lamamistoolil istusin, siis seesama mees (ta päevitas lähedal olevas lamamistoolis - oluline info, eks :D) lehvitas mulle ja siis ma hakkasin ka talle hullult vastu lehvitama, aga tegelikult lehvitas ta vist hoopis selleks, et mu tähelepanu saada ja ta palus viibates oma asjadele ja silmadele mul neid valvata ja siis läks ta korraks ära. Natukese aja pärast kui ta tagasi tuli, siis ta veel puhkas seal natuke ja läks täitsa minema ja lehvitas sõbralikult mulle ja Maretile. Meie päevitasime rahulikult edasi, vahepeal oli päike pilvede taga ka. Lõpuks kui päike "lõplikult" pilvede taha läks, siis otsustasime Chara'le sõnumi saata (17.53), et ta meile järele tuleks nagu oli kokku lepitud. Sellele saime vastuseks sõnumi (17.54): "Will be there soon". Mõne aja pärast saime smsi sisuga (18.31): "Sorry, a bit longer". Lebotasime ja vahepeal külmetasime (kui päike pilvede taga oli) paar tundi, kõht oli ka selleks ajaks juba tühjaks läinud. Hiljem tuli mingi poiss (nagu me pärast teada saime oli see Mareti hostvend) meie käest küsima, kas me süüa tahame ja ütles, et me restorani läheks (Mareti pere peab Agrias väikest restot), läksime. Natukese aja pärast toodi meile salatit ja feta juustu, joogiks portugalada't (apelsini mahla), sellest edasi natukese aja pärast toodi meile taldriku täis friikaid ja sellest edasi natukese aja pärast (kusjuures meil hakkasid selleks ajaks juba kõhud täis saama) toodi meile taldrik, mille peal oli veel friikaid, suur tükk lambaliha ja sidrun. Sõin kõik ära (ei julgenud järele jätta) ja see oli niiiiiii hea. :D Kui me olime ära söönud, siis saime Charalt uue sõnumi (20.26): "Be there in 15 min. Where r u?". Vastasime, kus oleme ja saime vastuseks (20.29): "Ok. See u.". Mis te arvate kui pikaks osutus 15 minutit? :D Mina ennustasin, et see on 30 minutit, aga õnneks oli lühem, umbes 20 minutit vist. Kui Chara lõpuks tuli, siis ta käskis meil autosse istuda, sest ta sai aru, et meil on külm, aga ise läks ta veel Mareti hostvanaisaga midagi rääkima. Enne autosse istumist tänasime veel Mareti hostvanaisa söögi eest ja autos me olimegi. Nii kui Chara autosse istus, hakkas ta vabandama, kuidas tal oli mitu kokkusaamist ja kuidas kõik talle koguaeg helistavad (ja ma täitsa usun seda) ja et kaks kokkusaamist ta tühistas ka, rääkis veel, et kuna Mike ei oska kreeka keelt ja autoga sõita, siis ei saanud tema meile vastu tulla.
Vahepeale minu arvamust ka natuke... minu arvates on Mike eesti mõistes nö mõttetu mees, sest Chara rabeleb ja tõmbleb päevast päeva, aga mida teeb tema? Tema vahib päevast päeva telekat ja pilte arvutis ja loeb ajalehte, vahel harva käib ta ka poes.
Aga praegu mina olen arvutis ja Maret tegeleb siin maeitea millega (ta teeb mitut erinevat asja korraga, korda-mööda ja läbisegi). :D Vahepeal käib Chara meid teavitamas sellest, et mis telekas kohekohe hakkab ja mis pärast seda hakkab peaaegu nagu elav telekava. :D
Igastahes...

Adiio!

Nagu eesti vanarahvas ütleb: "Kaua tehtud kaunikene." (iseasi kas see siinkohal tõele vastab)

2009-09-07T18:59:00.003+03:00

Ja sas!
Täna on 6. päev Kreekas ja ma polnud siiani arvutisse pääsenud (kõlab nagu ma oleks arvutisõltlane), aga tänu Maretile olen ma nüüd siin, et kirjutada oma esimene blogi postitus.
Ma arvan, et sobilik oleks alustada sellest, et ma mainin ära kes keegi on, kusjuures ma pean mainima, et ma pole sugugi kindel, et need nimed on õieti kirjutatud, sest ma kirjutan need kõla järgi:
Maret - YFU kolleeg, kes on minuga koos Kreekas
Kalli - Eesti YFU tegelane
Chara - Kreeka YFU tegelane
Michael (Mike) - Chara, tal on ka mingi roll Kreeka YFUs (aga ma pole siiani aru saanud, mis see olema peaks)
Alexander - Chara ja Mike´i poeg
Xena - Kreeka YFU vabatahtlik
Mimik - Xena poiss
Aliki - minu noorem hostõde
Anastasia - Brita (eelmise aasta eestlane kreekas) ekshostõde
Voula - minu hostema
Stamatis - minu hostisa
Andreas - Xena väike vend, Alexanderi sõber
Vivian - Mimikase ja Xena sõbranna
Iyaja (eesti keeles vanaema) - Chara ema (tema õiget nime mul pole au olnud veel kuulda)

02. september

Natuke enne kella 4 hommikul ärkasin üles, et kella 5ks lennujaama minna. Toppisin viimasel minutil (nii minulik - kõik ikka ja alati viimasel minutil) veel toorikule pilte perest jms ja pakkisin viimased asjad käsipagasisse. Umbes poole 5 ajal hakkasime lennujaama poole sõitma. Lennujaamas ootasime vanematega natuke, siis tuli Maret koos saatjaskonnaga ja natuke hiljem ka Kalli, kellega tegime check-in´i ära. Mu kohver kaalus 22,9 kilo. :D Natuke veel Kalli juttu, hüvastijätud ja läinud me olimegi. Kõigepealt lendasime Kopenhaagenisse kust me lendasime edasi Ateenasse. Ateenas pidid meid ootama suur silt ja õhupallid, aga neid muidugi ei olnud. :( Natuke aega vaatasime Maretiga nõutult ringi, siis ajasime selga oma YFU pusad lootuses, et sellest on abi (kusjuures ei olnud), seejärel tegime tööjaotuse, mina jäin kohvreid ja käsipagasit valvama, Maret läks luurele. Mõned aja pärast saabus Maret naljaka, võileiba pugiva mehega tagasi, kes tutvustas ennast Mike´ina, seejärel läksime auto juurde, kus oli meid ootamas Chara, toppisime kohvrid pagasiruumi, pressisime ennast oma kompsudega tagumisele pingile ja sõit Volosesse algas. Teel küsisid Chara ja Mike meilt kas me oleme näljased ja me muidugi olime, sest kell oli umbes 1 päeval ja meie viimane söögikord oli Eestis (lennukis süüa ei saanud). Nad viisid meid kiirtoidurestorani Goody's, kus me sõime Maretiga mingit Mike'i soovitatud einet (see koosnes pihvidest, kartulitest, salatist ja saiast) ja Chara oli meie jaoks kaasa võtnud virsikud, nii et kui me söömise olime lõpetanud, siis mina olin küll lõhkemas, kuid õnnelik. Jätkus meie teekond Volosesse, loksusime umbes neli tundi sinna (enamuse ajast ma magasin). Kui Volosesse jõudsime, siis läksime Chara juurde (ta elab kesklinnas). Õhtul läksime Mareti ja Mike'iga jalutama mere äärde. Kui me olime paadisilla lõppu jalutanud ja tagasi tulnud, siis saime kokku Xena ja Mimik'uga, ajasime natuke juttu, aga nad pidid varsti ära minema, meie läksime koju tagasi. Vaatasime Maretiga natuke telekat ja siis läksime magama. Ja me leppisime kokku, et kui üks meist üles ärkab, siis ta äratab teise ka üles, sest võõras koht ikkagi.

03. september
Hommik algas sellega, et ma üles ärgates ma läksin oma lubadust täitma, aga samal hetkel kui ma Alexanderi toast (kus ma siis ja siiani ööbin) välja hiilisin nägin ma Maretit minu toa poole hiilimas (tuli ka lubadust täitma). :D Istusime mõnda aega elutoas diivanil ja vahtisime niisama, siis tuli Chara ja küsis kas me süüa tahame (meil jäi karp lahti, sest me oleme koguaeg elanud teadmises, et Kreekas ei eksisteeri sellist nähtust nagu hommikusöök), seda me ei lasknud endale kaks korda öelda. Mina olin natuke pettunud selles, aga sõin ikkagi, sest ma olen ju avatud uutele maitsetele. :D Hommikusöögiks oli müsli piimaga, aga müsli ei olnud selline hea ja krõmpsuv müsli, vaid selline imelik (emme tead selline nagu sa maitsestamata jogurtiga kunagi tegid kui ma väike olin), läksime rõdule sööma, siis tuli Chara ja ütles, et ta läheb meile puuvilju tooma. Mõne aja pärast tuli ta tagasi ja tõi meile banaane, viinamarju, hiiglaslikke virsikuid, pisemaid virsikuid ja pirne. :D Lebotasime veel natuke, käisime pesemas ja siis läksime Mike'iga mööda linna jalutama, siis tulime koju tagasi, passisime ja sõime natuke mingeid Iyaja tehtud kotlette ja kartuleid (üliiihead olid). Hiljem läksime Maretiga natuke jalutama ja paadisillale istuma, kus me kõlgutasime vees jalgu, ajasime juttu ja nautisime elu. Kui me koju tagasi läksime, siis umbes tunni aja pärast hakkasime Zagora poole sõitma. Seal oli mingi pidu, pidu lastele, sest seal oli mingi kloun ja mustkunstnik. Seal oli Aliki ka. :D Mina ja Maret ajasime põhiliselt temaga juttu. Aliki ei oska eriti inglise keelt, aga enam-vähem saime kõik aru ja ta õpetas meile erinevaid kreeka keelseid sõnu. :D Kui pidu läbi sai, siis ma olin niiiiiiiiiiiii valmis oma pere juurde minema, aga mulle öeldi et neil on mingi värk (ma ei saanud aru mis värk, midagi vanema tütre ja ta ülikooli minekuga) ja ma ei saa oma pere juurde jääda, nii et ma tulin tagasi Volosesse. Maret jäi Zagorasse, sest Anastasia kutsus ta pühapäevani enda juurde. Zagorast tuli meiega kaasa ka Andreas.

04. september

See oli siis esimene päev üksi Voloses, natuke olin kurb, aga ainult hästi natuke. Kui ma üles ärkasin siis ma vaatasin natuke telekat, käisin pesemas ja chillisin niisama siin korteris ringi. Hiljem natuke küsisin Charalt kas ma võin jalutama minna ja kuigi mu mõtetes mõlkus ka mõte randa minna, siis seda ma valjult välja öelda ei julgenud, aga õnneks lahendas selle mure Chara kes küsis mu käest, et kas ma tahan siis lisaks jalutamisele ka randa minna. MINA TAHTSIN! Siis hakkas Chara ikka hullult muretsema ja küsis 1000 korda kas ma ikka saan üksi hakkama ja kas ma olen ikka kindel, et ma tahan üksi minna, mina muudkui kinnitan, et tahan, tahan, tahan. Arutasime veel söögi teema ära, ta ei soovitanud mul enne ujumist süüa, aga oli kindel, et pärast ujumist tahan ma kindlalt süüa. Siis läks ta natukeseks ajaks välja ja käis poes, kui ta tagasi tuli, siis hakkasin endale võileibu meisterdama (neil on siin nii naljakas vorst ja juust). Chara aitas mul rannaasju pakkida, andis mingi koti ja päikesekreemi (mul on enda oma ka, aga see on kohvris ja kohver pole koos minuga, vaid see on Chara autos). Siis ta käis veel korra kuskil ja kui ta tagasi tuli, siis mina, Chara, Alexander ja Andreas läksime autoga kuhugi poole, sest Chara viis poisid Iyaja juurde ja minu viis randa. RANNAS OLI ÜLIMÕNUS! Seal olid lamamistoolid ja siis need bambusest vms päikesevarjud ja vesi oli niii sinine ja läbipaistev. Üüüberchill. :D Ma käisin kaks korda ujumas ja siis päevitasin (kusjuures pruunim ma ei ole :( ). Õhtul olin üksinda kodus, mis oli lahe minu meelest, selline mõnus vaheldus :D, vaatasin telkut, sõin viinamarju, käisin pesemas. Õhtul tulid Xena ja Mimik siia ja me pidime välja minema nagu nemad seda siin nimetavad - kohvitama, aga see jäi ära sest Mimik'ul oli probleeme koduvõtmetega ja nad Xenaga pidid ära minema, aga lubasid hommikul tulla. Kui nad olid ära läinud, siis me hakkasime Mike'ga filmi vaatama. Mina sain filmi valida, valik oli suht väike, pidin valima üle 800 filmi vahel :D, valisin Bend it like Beckham, sest ma polnud seda näinud, hea film oli ja mulle meeldis.

05. september

Kuna Xena ja Mimik pidid mulle hommikul järele tulema ja me pidime kohvitama minema, siis ma ei julgenud eriti kaua magada. :D Hommik osutus hoopis poole 1ks, mis minu mõistes on juba ilmselgelt lõuna. :D See selleks... Läksime siis kõik koos mina, Andreas, Xena ja Mimik välja. Teel ilmus maeiteakust välja Vivian, kes koos meiega kohvitama tuli. Istusime mingisse mereäärsesse kohvikusse, esimesse kohta kus oli vaba laud 5le inimesele. Nüüd on see koht, kus tuleb välja, et kohvitamine pole sugugi kohvitamine. :D Nimelt me tellisime endale mahla. :D:D Ma arvan, et me istusime seal umbes tunnikese, selle aja jooksul käis seal mingi tüüp (minu meelest oli ta mingi Viviani tuttav), kes oli just endale tätoveeringu teinud ja siis ta näitas seda Vivianile (mina nägin ka seda, aga seal polnud midagi näha, sest sellel oli plaaster vms peal), siis Vivian näitas omakorda sellele tüübile oma nabaneeti, mille ta just teinud oli. Mul oli natuke naljakas, sest Vivian hoidis koguaeg oma kõhtu kinni, sest tal oli see neet valus. Natuke pärast seda kui see tätoveeringu tüüp oli ära läinud, tuli meie juurde mingi paar (minu meelest olid need jälle mingid Viviani tuttavad). Xena ütles, et tal hakkab igav nüüd ja siis mina, tema ja Andreas tulime sealt ära, Xena saatis meid Andreasega koju ja läks siis oma koju magama, sest kuum ja päike ei mõjunud talle eriti hästi. Õhtul läksime taaskord Goody'sse, sest seal oli Alexanderi mingi suvelõpupidu vms. Ma sõin seal kreeka salatit (ma lugesin oma kreeka reisijuhist, et siin nimetatakse seda külasalatiks). Kui me olime Mike'ga ära söönud, siis Chara küsis mu käest, kas ma tahan minna Mike'ga kooki ostma, sest neil oli seal mingi jama olnud, nimelt Alexander oli Inglismaalt toonud spetsiaalselt oma peo jaoks mingeid maiustusi, aga just enne kodust väljumist keelas Chara need tal kaasa võtta, sest Iyaja pidavat koogi kaasa tooma, aga kui me Goody'sse jõudsime selgus, et Iyaja ei toonud ikkagi kooki. Kui me olime koogi ära ostnud ja läksime tagasi Goody'sse, siis ma küsisin Mike'lt kas ma võin jalutama minna, sest minu arvates polnud mul seal peol midagi teha, Mike arvas, et see on hea mõte, leppisime kokku, et ma lähen 9ks tagasi sinna. Läksin siis jalutama. Ostsin endale Starbucks'ist kuuma šokolaadi (ausalt öeldes arvasin, et see on tõeline kuum šokolaad, aga see osutus lihtsalt kakaoks, hea oli sellegi poolest) ja läksin mere äärde paadisillale, pistsin jalad vette ja hakkasin oma kreeka reisijuhti lugema kuni nii pimedaks läks, et ma lihtsalt ei näinud enam midagi, mõnus oli. Läksin kella 9ks tagasi Goody'sse ja ukse peal tuli mulle vastu Mike, kellega me koju läksime, teised jäid veel sinna. Kodus hakkasime vaatama filmi, Mike soovitas ühte filmi, mida nad olid vaadanud aj mis neile mõlemale meeldis - Almost famous. Mulle ka meeldis. Pärast filmi vaatamist läksin magama.

06. september

Hommik oli selline nagu kõik hommikud - ärkamine, pesemine, chillimine. Natukeses aja pärast läksin üllatus-üllatus... JALUTAMA :D Läksin jälle paadisillale, pistsin jalad vette ja hakkasin oma reisijuhti lugema. Ma ei lugenud seda eriti kaua, hakkasin muusikat kuulama ja nautisin niisama oma olemist, mõnus... Kui ma koju tagasi jõudsin, siis ma Chara vaatas dvd pealt mingisugust inglise sarja vms ja soovitas mul ka vaadata, ta arvas et see võib mulle meeldida ja kusjuures minu üllatuseks meeldiski. Õhtul läksime Zagorasse, et Xena ja Andreas koju viia ning Maretile järele. Kui me Volosesse jõudsime, siis me läksime Maretiga (ma ei ütle seda sõna, te võite 3 korda arvata, mis see olema peaks)... Koju jõudes vaatasime mingit Doktor Who asja, see oli Alexanderi valik, ausalt öeldes ma ei jaksanud seda vaadata, sest ma olin niii väsinud.

07. september

Kuna täna oli Maret ka siin, siis eile õhtul kordasime veel oma äratussüsteemi üle ja toimisime sellele vastavalt, õigemini Maret toimis, sest ta tuli mind äratama, tonksas natuke ja üleval ma olingi. :D Sõime natuke hommikusööki, milleks olid võileivad (siinses mõistes saiad) ja kusjuures ma poleks uskunud, et see juhtub või et see juhtub nii vara, aga MA IGATSEN LEIBA, vb on asi selles, et ma eestis ei söönud saia ja ma pole harjunud saia sööma. Juba eile leppisime Maretiga kokku, et kui on ilus ilm siis lähme RANDA ja kui on kole ilm, siis siinseid poode vaatama. Ilm osutus koledaks, seega läksime poodidesse. Siin on mingi ERITI HAIGE poodide süsteem, need on nii haigelt siin avatud, näiteks täna on poed lahti kella kümnest kaheni või poole kolmeni, aga homme on poed lahti kümnest kaheni või poole kolmeni ja tehakse õhtul uuesti lahti. Lahe oli, nägime 500 euroseid kleite (eesti rahasse võite ise arvutada ja ma usun, et te saate väiksemat sorti šoki, vähemasti mina sain). Kui me koju tagasi tulime, siis me sõime liha (see oli kana koos peekoniga) ja kartuleid maisiga, kõik oli heam, aga seda oli liiga palju ja just liha ma mõtlen, kui me sõime, siis tuli Chara kööki ja küsis kas me melonit tahame ja tõstis külmukast koogi lauale ja küsis kas me seda ka tahame, mina samal ajal ähkisin ja puhkisin oma liha süües. :D Ütleme nii, et toidust puudust ei tule siin. Pärast sööki vaatasime filmi MY BIG FAT GREEK WEDDING, minu meelest see on klassika siin. :D Ja nüüd ma võin uhkusega öelda, et ma olen selle lõpuni vaadanud, mitte nagu Krissu sünnipäeval juhtus, teate küll. :D Ja pärast filmi lõppu olen mina siiani blogi kirjutanud, Maret kirjutas oma päevikut ja kui ta sellega valmis sai, siis ta on siin minuga lobisenud. Plaanime veel välja minna nimetan seda siis chillimiseks. :D

Nüüd veel lihtsalt paar asja, mis ma siin oldud aja jooksul selgeks olen saanud:
*plaanid ei ole plaanid
*plaanid muutuvad koguaeg ja üldiselt meid ei teavitata nendest eriti
*10 minutit on 20 minutit
*hommik on lõuna
*kohe väljumine on väljumine 3 tunni jooksul
*kui poed on kinni, siis Volos oleks nagu välja surnud
*ütle mulle üks sõna ja ma tõestan, et see on kreeka keelest pärist
*kreeka on kallis
jnejnejne...

Ilma kohta ka nii palju, et siin pole terve suvi sadanud, aga nüüd on 2 viimast päeva olnud päike pilves ja õhtuks tuleb ka vihm...

Seda ma ei oska teile öelda, millal uus postitus tuleb, ma loodan, et varsti, sest sellist maratonpostitust on küll kogemus omaette teha, aga see võtab umbes 3 tundi aega...'

Musid ja kallid teile kõigile Eestis, 302 päeva pärast näeme! :)

PS!

Emme, ma küll unustasin sulle kodus selle arvestuse ekraanile panna, et mitme päeva pärast ma tagsi olen, aga ma panen selle varsti siia blogisse üles. Ole tubli ja tee palun endale, Kometile ja Kasekesele minu poolt mõned möödakarvapaid. :):):)

Martin, JAI HOO!

Kalinihta!